Jaan Paavle Hobusepea galeriis
Raske on öelda, mis huvitab seda eakat boheemi rohkem, kas kunst või teispoolsus. Vist ikka see viimane, sest pool tema maalidest on budistlikud mandalad, meditatiivsed aknad paremasse ilma. Sellisena platseerub Tõnis Vindi ja paljude teiste temast inspireeritud metafüüsiliste kunstnike summa, kellele moodsa kunsti trendid korda ei lähe ning kes ajavad kunstis oma vägivallatuid usuasju.
Kuid metafüüsika kõrval huvitab Paavlet ka jumala maapealne pale, tema asemikud porisel maakamaral ning sel põhjusel jookseb galerii tagatoas Paavle video “Jumala nägu”. See on videodokument maameeste raskest tööst seatapul, mida assisteerivad pudel “seatapjat”, pakk Marlborot, nilbed anekdoodid ja pikk soonega puss.
Vennaihust aetakse hing välja nii aupaklike vabanduste kui räigete anekdootide saatel, mis karikeerivad kogu teisele kaldale jõudmise rituaali mõnusaks humoreskiks.
Ja siis veel need maalid, mis paiknevad maise naturalismi ja pühaliku ikoonilisuse vahel. Hulk sümbolistlikke pildikesi (taeva)trepil ronimisest, tippujõudmisest, tunnelite ja keeriste läbimisest, igavese lume maale jõudmisest. Tõnis Vindi kuulsaima õpilase Siim-Tanel Annuse performance’id olid omal ajal tulvil just selliseid ülevaid motiive. Paavle tahtmised keerlevad samade eesmärkide ümber ning eks ta ole vaimus neil spirituaalsetel kõrgustel ka kõvasti seigelnud.
