Jaan Tätte ristub Londoni teatriga

Eesti näitekirjanduse turvalise peavoolu tähest Jaan Tättest on saamas uus underground. Sealtkaudu on kohtumine tema tükiga Lõuna-Londonis kummaline asi.

Jaan Tätte tüki “Ristumine peateega” kolmas esietendus Londonis stardib segaste tunnetega. Veel viis minutit enne väljakuulutatud algusaega olen ainus inimene Camberwelli peatänavast elumajadega tihedalt eraldatud The Blue Elephant Theatre’is. Jalgpall on parem kui seks ja eesti dramaturgia. Inglased on kolmveerand tundi tagasi lõpetanud vaevalise mängu Trinidadi ja Tobagoga ning valgetele kangastele maalitud punastesse ristidesse ehk Inglise lippudesse mähitud fännid tähistavad oma meeskonna võitu ükskõik kus, ainult mitte teatris. Õnneks saabub kriitilisel hetkel sinise elevandiga kaunistatud eremiitlikku hoonesse veel neli pealtvaatajat ning ma pääsen tüütust kohustusest kirjutada kolumn, miks siinse Eesti saatkonna jõuliste promopingutuste kiuste eesti näitekirjanduse suurteose esietendus pealtvaatajate nappuse tõttu ära jääb.

Jaan Tätte on ühest küljest ehk ihaldatud, ent teisalt kaunikesti keerulisest olukorrast ilmselt eneselegi aru andmata suhteliselt veidrasse punkti jõudnud. Ühel kenal hommikul aastaid tagasi leidis ta end eesti traditsioonilise teatri (loe: teatri, kust lahkudes võib pealtvaataja kindel olla, et tema ülikond või õhtukleit järgmisel päeval keemilist puhastust ei vaja) vaieldamatu ikoonina. Eksperimentaalsele teatrile vastandatuna muutus Tätte institutsiooniks, kellele küll õiglaselt, küll ebaõiglaselt “muhedat” flirti väikekodanlusega ning eskapismi laadis “naerame nüüd natuke kõik koos iseenda üle ja läheme hommikul taas kontoritesse süsteemi orjama” ette heideti.

Kummaline kohtumine

Paraku või õnneks, saa siis aru, on oma eluõiguse eest peaaegu totalitaarse strateegiaga sõdinud alternatiivteater aga vahepeal peavooluks muutunud (“Eesti ballaadid”), turvalise monopolitunde õndsas vines munad kaotanud (“Stalker”,“Võluflööt”) ning pendli teise otsa kõigutanud. Kunstile tähendusi omistavas ruumis on Jaan Tätte – ükskõik kui jaburalt see ka kõlaks – uus underground, moodsa mainstream’i antipood. Ning just sedakaudu on temaga taaskohtumine Lõuna-Londoni multikultuurses ja koduseid reegleid mittetundvas dzˇunglis kummalisim asi, mis end aeg-ajalt ekslikult kultuurikriitikuks pidava inimesega juhtuda võib.

Sarnaselt teiste Tätte näidenditega on see, kuhu “Ristumine peateega” lõpuks välja jõuab, ajale mõnevõrra kehvemini vastu pidanud kui see, kuidas sinna jõutakse. Teatrist lahkudes ei ole ma intellektuaalselt kuigi palju rikkam, kuid emotsionaalselt küll (ja annan endale suurepäraselt aru, kui neetult banaalselt see kõlab).

Kõnealuse tüki sihtmärk on aastal 2006 võib-olla tõesti liiga ilmne ja ohutu, et selle nooltega augustamiseks kahte tundi kulutada. Ent asi pole alati märklauas. Just aastal 2006 on ühtäkki nooled (ning see, kuidas neid loobitakse) mängu kõige olulisem osa.

Inimtühi saal ununeb

Näitlejad Faye Hunter (Laura), Cal Saville (Roland), Archie Whyld (Mees) ning teiste seas Kenneth Branaghiga koos töötanud Gary Mackay (Oswald) suhtuvad Tätte dialoogidesse silmanähtava pühendumusega ning noor eesti päritolu lavastaja Liisa Smith on neist – nii näitlejaist kui ka dialoogidest – näidendi universaalselt mõistetavaks muutmiseks kõik vajaliku välja pigistanud.

Ja kuigi kolmandale mängukorrale omaselt ei hoia bänd veel päris veatut rütmi, unustan etenduse viiendal minutil inimtühja saali ning asjaolu, et Jaan Tättet pole kuigi cool armastada. Ning kümnendal minutil ma juba armastangi teda.

Ristumine peateega

“The Highway Crossing

or a Tale of a Golden Fish”

•• Autor: Jaan Tätte

•• Tõlkija: Krista Kaer

•• Lavastaja: Liisa Smith

•• Kunstnik: James Perkins

•• Muusika: Jaanus Putting

•• Osades: Gary Mackay, Faye Hunter, Cal Saville ja Archie Whyld