Jaan Toomik äsab nagu labidaga

Jaan Toomik näitab Vaalas oma uusi maale ja inimese sisemust Meediavaimustuse jahtudes tõmbutakse endasse ja maalikunsti

Teisipäeval avati Vaal-galeriis verivärske Balti Assamblee kunstipreemia laureaadi Jaan Toomiku viimaste maalide näitus “Sünnipäev”, mille peategelasena astub esile “sünnipäevalaps” ise ja paar tema lähemat sõpra.

Kuu alul oli tal tõesti sünnipäev, sai teine nelikümmend kaks, kuid ega ta enam nii väga kalendrisse vahi, rohkem ikka iseenda sisse. Talle pakub hoopis huvi seista silmitsi kõigi nende arvutute Jaan Toomikutega, kes ta sisemusest vastu vahivad. Ning näitus kinnitab, et neid on pea sama palju kui praegu Vaalas tema pilte.

Verised toonid

Eks Toomik ole kogu elu kõlkunud video ja maali vahel, vedanud ühe võttestiku teise mängumaale ja vastupidi. Enamik tema videodest on tehtud statiivi pealt, ehk ka õla pealt, kuid mingit objektiivi seksikat võngutamist nagu ei mäletagi. Juba see annab ta kunstile akadeemiliselt tõsimeelse dimensiooni. Ühe koha peal seisjat hakatakse pidama sambapühakuks ning jõe ääres istujat Buddhaks. Toomikut puudutavad need võrdlused niivõrd, et temagi pole oma karavani juhtimisel koerte haukumist millekski pidanud, alati ajanud oma joru ning nüüd on lõukoerad ise niutsudes ta jalgu lakkumas. Mägi on tulnud Muhamedi juurde, ordenid, kuldne kuu ja kolleegide tunnustus seljas. Rahva armastus aga, teadagi, on alati olnud heitlik.

Kõnealusel näitusel on kunstnik andnud meile anonüümsete pealkirjade all hulga autoportreid tumedates veristes toonides. Maalitud suht hoogsa ja robustse käega, märkimisväärne osa pindu – taustad – on lihtsalt ära võõbatud. Sõelale on jäänud vaid tugevad kujundid ilma olustikulise kribu-krabuta nende ümber.

Detailitundlikumalt on üles maalitud modelli (iseenda) palgejooned, kuid see on kõigest detail. Toomik ei näi rääkivat iseendast, vaid oma eksistentsiaalsetest probleemidest, mis ehk tuttavad teistelegi, ning on taasleidnud selleks ekspressiivse pintslikirja, mis vahel äsab lõuendile nagu labidaga.

Äge hoovus

Georg Baselitz, Markus Lüpertz, Anselm Kiefer, kui meenutada vaid mõnda saksa “uutest metsikutest”, kes 1980-ndail ka eesti kunstile suuna andsid.

Ega see ägetsev maalihoovus pole kuhugi kadunud, vahepealne video-, foto- ja arvutikunsti vaimustus lihtsalt varjutasid selle mõneks ajaks. Nüüd on kuumad pead jahtunud ning digimaailma maagilisus kahanemas; aeg jälle maalikunsti harrastada.

Eksistentsiaalsed teemad on tagasi ning koos sellega inimese palgejooned, ükskõik kui katkendlikuks üheksakümnendate kollaaĻikunst need rebis. Piltmõistatus pannakse uuesti kokku ja me saame just sellise tühjuses eksleva, väsinud ja mõtliku inimese nagu Toomiku uutel maalidel.