See mõte on küpsenud juba õige mitu aastat, otsisin sobivat vormi. Mis võiks olla pildiliselt ka huvitav: mingil hetkel tekkis see võti, mis mulle endale ka tõelist vaimustust pakkus, et kui õige ühendada omavahel talgud ja loengu. Mitte kutsuda õppejõudu kusagile stuudiosse surisevate prožektorite alla, vaid minna ise talle külla. Sest on ju ometi igal Eesti mõtlejal üks suvekodu, kus parimad tegelased elavad lausa aasta läbi. Ja kuna inimesi liidab ühine töö, füüsiline töö, oleme püüdnud kokku viia talgud ja viljaka mittemidagitegemise. Päeval viskame puid riita ja käime ujumas, kolame ringi, õhtul istume õppejõuga aidatrepile, siis on loeng-mõtisklus, vestluse aeg.

Edasi lugedes saab teada, miks Valdur Mikita on kõnelenud  inimese maakodust kui „teadvuse kiirendist“  ja mida see sarja jaoks tähendab.