Jaapan Helsingis – mangad pööritavad Tennispalatsis silmi
Nagu näituse “Manga: Hokusaist Dragon Ballini” pealkirjast välja võib lugeda, eksponeeritakse muuseumi alumisel korrusel jaapani mangakultuuri ajalugu kogu selle ulatuses – aastasadu tagasi elanud puulõikemeistrite töödest viimaste mangahittideni, mille värsked vihikud ootavad just praegu Tokyo kioskites ostjaid ja animeeritud versioonid jooksevad terve maailma teleekraanidel.
Tennispalatsi näitusesaalid mahutavad endasse mangakunsti eri palgeid pedagoogiliselt seletavaid tutvustusi, Jaapani mangalugejate igapäevarituaali toimumiskoha – metroorongi – simulatsiooni ja nurgakest kohalike Soome mangajoonistajate loomingust. Kui massikultuuri kunstisaalidesse jõudmine paneb ehk mõne külastaja õlgu kehitama, siis Soome andunud mangafännid võivad õigusega imestada, et sellist näitust pole juba varem korraldatud, sest videomängurid said neissamades ruumides koduseid ja seniavastamata virtuaalmaailmu kaifida juba kaks aastat tagasi.
Manga on jaapani koomiks, mis on kujunenud jaapani puulõikekunsti (ukiyo-e ) traditsioonide ja lääne animatsiooni mõjude sulatuspotis. Kuigi mangale omaste joontega kritseldusi leiab Jaapanis juba 12. sajandist pärit ürikuservadelt, hakatakse manga ajaloo algust lugema aastail 1760–1849 elanud skandaalsest kunstnikust Katsushika Hokusaist, kes võttis kasutusele ka sõna manga. Mida manga täpselt tähendab, ei osatagi seletada, kuid enamlevinud tõlkeks on “pentsikud pildid”. Ennast kunstihulluks vanameheks nimetanud Hokusai jättis surres maha üle 30 000 eri tehnikates ja anrites teostatud töö, mille hulka kuulus ka 1814. aastal avaldatud 15 köitest koosnev Hokusai Manga kogu. Selle karikatuure peetaksegi manga eelkäijateks.
Helsingi manganäitusel on väljas nii Hokusai enda kui ka mõne tema kaasaegse meistri originaaltööd. Nende sõltumatus teaduslikest perspektiivireeglitest jätab kunstnikele sündmuste kujutamisel suurema vabaduse. Samasugune “perspektiivitus” on omane ka tänapäevasele mangale. Peale sarnase ruumitaju võib 19. sajandi puulõigete puhul märgata ka koomiksile omast kujutise mitmeks osaks (tavaliselt kolmeks) jaotamist.
Loomulikult on näitusel esindatud mangakuninga, tänapäeva manga rajaja Osamu Tezuka originaaljoonistused. 1947. aastal avaldas Tezuka esimese romaani mahus (200 lehekülge) mangaraamatu, milles Disneyt imiteeriv joonistusstiil oli vormitud filmioperaatorlikeks kaadriteks. Tema 1952. aastal loodud tegelaskuju Astro Boy tohutu suured silmad said sellest hetkest peale mangade registreeritud kaubamärgiks ning kui Astro Boy toodi 1963. aastal esimeses mangapõhises seriaalis teleekraanile, muutusid need silmad ka anime (jaapani animatsioon) lahutamatuks tunnusosaks.
Manga välimus ja sisu on korrelatsioonis sellega, kas loo sihtgrupiks on lapsed, noored või täiskasvanud ning see jaotub paljudeks anriteks – õudus-, ulme- ja erootilise manga kõrval on populaarne näiteks gurume e gourmet-manga, kus joonistatud tegelased veedavad aega maitsvaid toite valmistades ja süües. Üks levinumaid mangade liigitamise viise on poistele (shonen) ja tüdrukutele (shojo) mõeldud mangad. Erinevad mangazanrid asuvad spetsiaalselt neile mõeldud riiuleil ja neid on võimalik eristada juba kaanepildi järgi, kuid peale selle, et tüdrukutele mõeldud väljaandeid loevad sageli ka poisid ja vastupidi, täheldatakse viimasel ajal shonen- ja shojo-manga vaheliste erinevuste järkjärgulist kadumist, mis annab märku muutustest Jaapani ühiskonnas.
Õudselt armsad lapsed
Saksa kollektsionääri Thomas Olbrichti kogu põhjal koostatud näitus jaapani nüüdiskunstist Tennispalatsi ülakorrusel koondab kümmet kunstnikku, kes kuuluvad Jaapani Teise maailmasõja järgsesse agressiivse majanduskasvu ja lääne popkultuuri pealetungi ajajärku ning keda omavahel ühendab tarbimisele orienteeritud ja mangakultuurist küllastunud ühiskonnas veedetud lapsepõlv ning noorus. Vanim näitusel esindatud kunstnik, 1951. aastal sündinud Yasumasa Morimura, astub esile lavastuslike identiteedimängudega, noorim – 1978. aastal sündinud Makiko Kudo – väidab end maalivat vaid seda, mida ta näeb, kuid tema siirailmelistes maalides on tüdrukuliku kawaii (ilus, nunnu) maailmavaate hõngu.
Yoshitomo Nara stiliseeritud mangalikud tegelased on esmapilgul samuti kawaii, kuid tegelikult kurja kiiksuga. Tema haavatava ilmega laste suurtes silmades on liiga palju teadmisi ja nende suule on tardunud kurjakuulutav naeratus. On see tõend lapseliku süütuse taha peitunud kuratlikust loomusest või kaitse täiskasvanute eest, kes on veelgi jubedamad?
Takashi Murakami, kes 1990. aastatel oli üks neopopi rajajaid, korraldas 2000. aastal jaapani kunsti näituse pealkirjaga “Superflat”. Sõna superlame sobib kirjeldama jaapani kunsti kahedimensioonilisust, kuid ka digitaalajastu esteetikat (lameekraaniga televiisorid) ning kõrge ja madala kultuuri nivelleerumist. Traditsioonilise nihon-ga maali alal doktorikraadi saanud Murakami laenab kujundeid popkultuurist ning toodab seda ise juurde, kujundades T-särke, võtmehoidjaid ja Louis Vuittoni käekotte.
Peaaegu autistlikult virtuaalmaailmadesse põgenenud loojad näitavad meile glamuurselt särava pealispinna alla surutud sõnumit. On see näitus prohvetlik ettekuulutus? Kas see kõik ootab ees ka meid oma areneva majanduse, meedia, meelelahutus- ja loovtööstusega?
Jaapani manga ja animekultuur on igatahes olnud hämmastavalt ekspansioonivõimeline: mangasid trükitakse Hiinas, Prantsusmaal, Indoneesias, Hispaanias, Brasiilias ja Poolas. Selleks et armastada Hayao Miyazaki fantaasiarikast ja südamlikku Oscari võitnud animafilmi “Vaimudest viidud”, pole vaja olla otaku (andunud anime- ja mangafänn, nohik).
Eestis on otseselt jaapani neopopist mõjutatud kohaliku neopopi esindaja Kiwa, kes on maalinud üsnagi masahikokuwaharalikke jaapani tütarlapsi. Martin Pedaniku pühhedeelsed nööpsilmadega mummud ei jää Takashi Murakami teravahambulistest pallikestest seitsme maa ja mere taha. Mangat tirivad eesti fännid küll peamiselt alles internetist alla.
