”Vaimudest viidud” algus on küllaltki vähetõotav – hüperrealistlikult joonistatud perekond sõidab oma Audiga mööda linna. Ja kaua. Ja räägib mõttetut juttu. Ent peagi jõuab perekond vana lossini (või oli see maha-jäetud lõbustuspark?) ja siis läheb lahti. See, et tüdrukutirts vaimude maailma jõuab, seal hirmsad seiklused läbi teeb, lõpuks oma vanemaid päästes õnnelikult tagasi siiailma jõuab ja siis oleks justkui kõik ainult uni olnud, võis tegelikult juba alguses aimata. Ja nii läkski.

Minu jaoks on filmi üks tugevam külg foonikunstniku töö. Mahajäetud tänavad ja uhked Vana-Jaapani templid on tõeliselt meeleolukad. Müstiliselt kaunid looduspanoraamid ja kvaliteetne helikujundus tekitavad ehk enamgi emotsioone kui tegelaste askeldamine.

Eredad tegelased

Kui tegelaskujudest rääkida, siis kohati on siingi üpris häid leide – kogu maskides tontide arsenal, ämblikulaadne katlakütja, ühejalgne latern jne.

Nii nagu animafilmides tihti ette tuleb, on ka siin probleemiks inimtüüpide kujutamine. Kui kõiksugu kollide puhul on kunstnikul vabad käed teha mida iganes, sest keegi ei tule ütlema, et valesti joonistatud, siis inimkarakterid kipuvad üsna stereo-tüüpsed olema.

Kõige ebameeldivam on muidugi isa-tüüp. Rasvumisele kalduv tuim õgard tekitas minus tõelist antipaatiat, ent samas ka küsimuse, et miks nii toreda lapsukese, kellel on nii sümpaatne ema, on sigitanud sihuke tõbras? Siin näib küll tegu olevat Hollywoodi mõistes apsakaga (isa peaks olema kartmatu mereväelane, kes filmi lõpuks naise ja tütre oma karvasesse embusse haarab), ent jaapani anima eripäraks ongi teatud sotsiaalse realismi taotlus, mis ei käsi lastefilmis idealiseerida perekonda, kodumaad ja rahvaste vahelist sõprust. Vahest on selle taga nende maailmavaade, mis võtab elu nii nagu ta on ja näitab seda nõnda ka lastele, mitte aga ei ürita luua jehoovatunnistajalikku pilti maisest paradiisist.

Üks küsimus, mis meelde mõlkuma jäi, oligi see, miks tüdruku ema ka seaks muutus? Üks nägus daam väärinuks justkui paremat saatust. Olgu pealegi tegu vaid lapse fantaasiaga, nagu lõ-puks selgub, ikkagi on vanemate rõvedateks sigadeks muutumises meie mõistes midagi eba-esteetilist, vulgaarset ning totaalselt mittekoguperefilmilikku. Ilmselt just selles peitubki jaapani anime võlu ja kultuslikkus, et tüüpiliselt läänelikku peremultikasse lõikavad lõdva elegantsiga sisse igasugused jälkused ja õudus.

Mõistetav teispoolsus

Nagu mainisin, on filmi tugevam külg kõik see, mis seotud vaimude maailmaga. Ilmselt on inspiratsiooni saadud Jaapani folkloorist, mis samuti kubiseb igasugu teispoolsetest ja poolteispoolsetest olevustest. Siin kohtab päris põnevaid tegelasi ja ootamatuid teemaarenguid.

Ühe meeldejääva kujundina võiks ära märkida veealust raudteed, mis mõjus tõeliselt tarkovskilikuna ja mida mööda peakangelane maal elavale heale nõiale külla sõitis. Tolle kingitud peapael aitaski lahendada kurja nõia mõistatuse ja vanemad taas inimesteks muuta. Kogu loo moraaliks näibki olevat see, et hea tahtmise korral on ka vaimude maailmaga võimalik läbi saada.

Teispoolsete olendite olemasolu on jaapanlasele küllap enesestmõistetavam kui eestlasele. Selle väite illustreerimiseks võiks tuua kas või sellise näite: astuvad meie stuudiosse sisse kolm kena jaapanlannat, annavad üle kingikotikese ja teatavad, et täna on see päev (5. veebruar!), mil peab ubadega saatanat loopima. Kotis ongi pakk ube, saatana mask ja riisikoogikesed. Üks jaapanlane paneb saatana maski pähe ja teised hakkavad teda ubadega loopima. Et kuri mine ära ja õnn tule minu juurde.

Kurioosseks muudab loo veel see, et kahe jaapanlanna jaoks on tegu nende aasta tippsündmusega – viiepäevase puhkusega, millest kaks veedetakse lennukis ja poolteist Eestis. Reisi üks peaeesmärke – meesstriptiisi nägemine – jääb paraku ära, sest tegu on kesknädalaga. Selle näib aga korvavat kaasaostetud purgiseljanka, mis kinnitab nende veendumust, et Eesti on maailma kõige lahedam maa.

”Vaimudest viidud” toob meelde teisigi kummalisi seiku, mis Jaapaniga seonduvad ning ma julgeks seda soovitada igale eesti kultuurigurmaanist kinovaatajale. Linateos ei sobi päris väikestele lastele, kuid 6-7-aastastes võiks see lausnutu asemel tekitada juba filosoofilisemat laadi küsimusi. Igati sobib ”Vaimudest viidud” aga noortele, sest kultusreĻissööri Hayao Miyazaki loomingust osasaamine võiks avardada arusaamist animatsioonist kui kinoliigist.