Jälgi Bulgakovi biograafiast
##Ent nii võib see tunduda vaid neile, kes asjaomaseid taustu piisavalt ei tunne. Tegelikult on neis lugudes nii palju Bulgakovit, tema eluloolisi episoode – näiteks olgu toodud kas või autobiograafiline novell “Morfium” – et nende eestikeelne olemasolu on “põhitekstide” kõrval vaat et kohustuslik.
Hea, et varastele jutustustele lisandub ka kõmuline Stalini-näidend “Batum”. Tänase lugeja jaoks mõjub see mingi imeliku võõrkehana, tulnukana teisest ilmast. Tundub üsna uskumatu, et selle on loonud “Meist-ri ja Margarita” autor. Samas töötas Bulgakov näidendi kirjutamisega ühel ajal ka oma “loojanguromaani” lõpetuse kallal. Kuidas on võimalik, et ühel ajal sündis kaks sedavõrd erinevat teksti?
Kuid vaadates tagasi teose kontekstile, projitseerides selle sünni Bulgakovi eluõhtu loojangule, asub kõik justkui oma kohale. “Batum”, nagu kinnitab kogumiku järelsõnas Vaapo Vaher, on kirjaniku loomes sama tähtsal kohal kui kõik muu.
Stalini komödiant
Bulgakovi kuulsat telefonivestlust Staliniga 1930. aasta 18. aprillil on palju kommenteeritud. Tänase päeva mõõdupuuga mõõtes kaotas kirjanik väga palju. Ta ei saanud enam sõita Venemaalt välja, kodumaal ta teoseid ei avaldatud. Aga ta sai tööd Moskva Kunstiteatris – ja talle jäi võimalus surra kümme aastat hiljem loomulikku surma. Kes teab, ehk polnudki seda nii vähe kirjaniku jaoks, kes elas 1930-ndate Moskvas.
Ja mis peamine: nagu kirjutab Eduard Radzinski oma Stalini-raamatus, rääkis “kogu Moskva Juhi üllast telefonikõ-nest. Tekkis legend kõikvõimsast kunsti kaitsjast ja teda ümbritsevatest pahatahtlikest büro-kraatidest.”
Tollest hilisõhtusest telefonikõnest sai alguse ka Bulgakovi lootus uuele dialoogile kirjaniku ja Stalini vahel. On teada, et Stalin tõesti jälgis isiklikult oma riigis tegutsevaid loovisikuid, ning Bulgakovi näidend “Turbinite päevad” Moskva Kunstiteatris oli tema eriline lemmik. Nagu on teada seegi, et pärast mainitud telefonikõnet ei teinud Stalin ühtegi liigutust, et lavalaudadele pääseks mõni muu Bulgakovi teos. See-eest on teada, et VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo võttis seitsmel korral vastu otsuse Bulgakovi teoste kohta.
Bulgakovi 1930-ndate loomingust, ka “Meister ja Margaritast” on võimalik välja lugeda viiteid “Juhile”. Stalinis on nähtud nii Wolandi kui Pontius Pilaatuse prototüüpi. Ka “Moliere’is” on kuningas ainus, kes kaitseb näitlejat kuritahtliku bürokraatia eest.
Ja siis, ühel hetkel, ei olnud enam juttu kirjanikusaatustest. Küsimuse all oli juba füüsiline ellujäämine.
Dialoog jätkub
Teatriuurija Anatoli Smeljanski, kes on kirjutanud paeluva raamatu Bulgakovi suhetest Kunstiteatriga (“Mihhail Bulgakov v hudoestvennom teatre”, Moskva 1989) juhib tähelepanu asjaolule, et Bulgakovi idee kirjutada näidend Stalinist sündis samal ajal, kui Pravda alustas 28. jaanuaril 1936 artikliga “Segapuder muusika asemel” järjekordset kampaaniat nõukogude kultuuritegelaste, eeskätt Dmitri Šostakovitši vastu.
Bulgakovil oli parajasti välja tulemas “Moliere” (mida mängiti küll vaid seitse korda, ja siis suure skandaaliga maha võeti) ja “Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset” (mis keelati vaikselt ära). Kirjanik otsis paaniliselt võimalust oma näidendeid päästa. Tollal polnud oluline niivõrd reaalne soov, kuivõrd “märguanne” kõrgemale poole.
Elu arenes aga omasoodu. Riigi esiteatriks tõusnud Moskva Kunstiteater vajas tõesti näidendit, mis viiks ta välja loomingulisest kriisist. Siis meenus mees, kes ükskord seda juba “Turbinite päevadega” teinud oli. Mindi Bulgakovi jutule. Too punnis vastu. Meenutas palujaile, mida halba teater talle teinud oli. Nõudis vastutasuks isegi korterit. Teatri juhtkond – Stanislavski oli selleks ajaks juba surnud, teatrit juhtis 82-aastane Nemirovitš-Dantšenko – nõustus kõigega. Neil oli vaja näidendit Leninist või Stalinist, mille autoriks on andekas näitekirjanik, mitte mõni tindisolkija. Neil oli vaja Bulgakovit.
“Batumi” varjatud karje
10. septembril 1938 seadis kirjanik lõpuks sisse vihiku uue Stalini-teemalise näidendi või ooperi tarvis. Smeljanski oletab, et plaan kirjutada näidend nimelt Stalini noorusest oli Bulgakovil juba algusest peale. 1935. aasta sügisel ilmusid ajakirjanduses esmakordselt artiklid Soso lapsepõlvest ja noorusest, aga ka tema põrandaalusest tegevusest. Need artiklid võisid paeluda kirjaniku tähelepanu. Ent just valitud teema sai näidendile saatuslikuks. Stalin ei talunud, et teatrilaval tuletataks meelde tema üsnagi kahemõttelist ja valgustkartvat minevikku.
Autoril olid Stalini mineviku meenutamiseks omad põhjused. Smeljanski kirjutab: “Tagasihoidliku “revolutsiooni-
draama” vormi tagant, selle stampide ja kõrvalepõigete vahelt, aimub üks hoopis teine hääl. (---) “Batumis” on kuulda varjatud karjet. Oodanud kümme aastat lubatud kohtumist, elades üle sõprade arreteerimist, hukkamist ja asumisele saatmist, “esitas” piisavalt vaikinud ja kannatanud kirjanik näidendi, mis mõneti muutunud kujul jätkas ta esimese “ülespoole” suunatud kirja motiive. Jutt käis inimese vabadusest. (---) Näidend pidi “esimesele lugejale” meenutama, mida tähendab olla tagakiusatud, jälitatav “hundipassi” omanik, kelle jaoks on suletud kõik väljapääsud.”
Seega: Bulgakovi jaoks oli sisuliselt tegu 1929. aastal Stalinile saadetud kirja variatsiooniga. See oli nurkaaetud kirjaniku meeleheitlik samm. Näidend valmis 1939. aasta esimesel poolel. Kunstiteater oli kohe valmis seda lavastama. Isegi esietenduse päev (21. detsember 1939, Stalini sün-nipäev) oli kindlaks määratud. Augustis sõideti kambas Batumisse, et tutvuda näidendi toimumispaigaga. Ent keset reisi saabus telegramm, mis tühistas selle reisi vajalikkuse. Näidend keelati. See oli lõpp.
“Enne “Batumi” suutis kirjanik, Chestertoni sõnu kasutades, minna rõõmsalt pimedusse,” kirjutab Smeljanski. “Pärast “Batumi” kaotas ta kirjanikuelu igasuguse mõtte. Koos sellega kaotas mõtte ka inimlik, maine elu.” Varsti pärast näidendi keelustamist sai selgeks Bulgakovi surmahaigus. Ta suri 1940. aasta 10. märtsil.
Stalin tõlgendas Bulgakovi sõnumit omal moel. Ja ega sõnum polnudki tema jaoks tähtis, tähtis oli alandlikkus. “Meie jõud on selles, et suutsime isegi Bulgakovi meie heaks tööle panna,” olevat ta väitnud veel 1946. aastal.
