Jalutuskäik vikerkaarel
Kui rääkisin enne Tiina Talumehe etendust selle korraldajaga, kergitas ta saladusloori ja kinnitas, et sel korral tuleb tavapärasest kammerlikum etendus – kõigest 30 komplekti riideid. Kuid see, mis on Talumehe jaoks kammerlik, oleks pea iga teise jaoks hiiglaslik! Talumees on endiselt heas hoos ja nõnda oli ta sel korral palunud iluihalejad NO99 saali, kus leidis aset järjekordne ekstravagantne moevaatemäng, teemaks värvid ja maitsed.
Meeleolu ei olnud punnitatult glamuurne – pigem kelmikalt pidulik ja helgelt kevadine. Värvilised olid magusad suupisted ja värviline oli ka trükikojast värskelt saabunud raamat „12 värvi. Toit & mood”. See raamat on mõeldud nii ilumeele kui ka kõhu silitamiseks. Muinasjutt, mida Talumees koos fotograaf Hele-Mai Alamaaga jutustab, on unenäoline ja idealiseeritud. Toidule sekundeerivad pidukleidid ja Eestimaa loodus.
Värvidele oli rajatud ka Tiina Talumehe moesõu. Barokseks pidulauaks dekoreeritud laval astusid modellid, peas sulelehvikud ja üll tiina-talumehelikult ülinaiselikud mantlid, õhtu- ja kokteilikleidid. Läbivaks jooneks oli sel korral eri läbipaistvusega kangaste omavaheline sünergia ja eri kohtadesse kroogitud dekoratiivpael.
See viis kollektsiooni üldtonaalsuse kohati teatrikunsti piirimaile ja tekitas saali veidra jõulutunde – kaunistusvõtetega Talumehe moemajas juba ei koonerdata, kõike peab olema palju või veelgi rohkem. Krookpaela pilvekesed kaunistasid nii dekolteesid, allääri, taljesid kui ka rindu. Ka jätkab Talumees juba tuttavat mängu proportsioonidega, kus ülakeha on venitatud graatsiliselt pikaks ja puusalt algab tülliga paisutatud kloššseelik.
Lagerfeldi värvipomm
Üks assotsiatsioon, mida selle kollektsiooni puhul oli võimatu vältida, oli Lagerfeldi looming Chaneli moemajale. Just selliste kantide, retrolõigete ja eri kangatekstuuri rütmidega Lagerfeld järjekindlalt töötab. Kuid Lagerfeld ei ole kunagi võtnud nõuks plahvatada kogu vikerkaarevärvide spektris.
Üks teema, mis end kohati aimata lasi, oli balletilikud tüllseelikud, milles oli kergust ja hoogu – kuid enamasti oli ülejäänud tervik nõnda domineeriv, et sellised õrnad ja lihtsad asjad jäid taustamängijaks. Kohati oli ka tundlikke krookeid või läbi kangakihtide helklevat tonaalsust, mis samuti kippus lämbuma krookepilvekestesse.
Värv oligi lõpuks see, mis järelmaitsena etenduselt meeltesse jäi: puhtad, pastelsed või neoonvärvi pinnad. Heleroheline nagu dražeekomm, erepunane nagu kirss tordil, õrnroosa nagu mannavaht. Pealaest jalatallani toon toonis, rõhutamas ühemõtteliselt teatraalset üldpilti – neis kleitides ei olnud jäetud ruumi kahtlusele ega värvide murdumisele üksteiseks. Kuid ühtlasi hoidis värv tervikut kohati üle äärte voolamast ja lasi särada siluetil.
