Miniatuurivorm tundub mulle lihtsalt sobivat. Ta on huvitav vorm, mis asub kuskil proosa ja luule vahelisel hämaral alal. Traditsiooniline vabavärss pole mulle kunagi omane tundunud ega mul loomulikult välja kukkunud. Kui keskmise luuletuse pikkusega tekst panna proosavormi, kus üksikul real pole enam iseseisvust, siis see tundub paremini sobivat. Kuna miniatuur on lühike, siis ta sobib hästi tähelepanekute jäädvustamiseks – kõnnid tänaval ja tulevad mõttekillud või näed mingit huvitavat olukorda või inimest.