Jan Kausi „Hetk” lõhestatud hingega linnas
Austritel ehk tegelastel on seejuures paha ja valus, aga Kaus on piisavalt hea kirjanik, et mitte lasta neil kannatada rohkem, kui nad on parasjagu ära teeninud.
Mõni aasta tagasi märkis Mats Traat, et nooremad kirjanikud ei loo ajastut asjakohaselt kirjeldavaid teoseid, takerdudes peamiselt seksi, meelemürkide ja kaubamärkide lummusesse. Iseasi, kui täiuslikku pilti 200-leheküljeline ja segipaisatud faabulaga romaan olustikust kui sellisest anda suudab, aga tükikese ajavaimu kuuesabast tundub Kaus olevat pihku saanud. Siin ei domineeri morbiidsed tungid ega alasti tarbimishullus, vähemalt mitte sellisel määral, nagu nüüdisaegses kirjanduses. Tooni annab pigem pidetus, „võitjate põlvkonnast” ajaliselt napilt maha jäänute nimetu kartus, et kõige olulisem on juba kunagi varem ära olnud.
Kui vanem põlvkond ei julgenud rääkida, siis noorem enam ei oska või pole tal aega. Nii ütleb eakas õppejõud peategelasele Joosepile, kelle hingehädad saavad alguse just sellest, et kunagisele harmoonilisele armastajapaarile käis kommunikatsioon ühel hetkel üle jõu. Samasugust suhtlushäiret tajub pronksiööl õndsas teadmatuses vanalinna sattunud naistegelane Eda, kes saab venelasest sõbrannalt vägivalla ja kaose põhjust pärides vastuseks üksnes: „Seda küsi Ansipilt.”
Aga hetke üks oluline omadus on, et ta läheb mööda, isegi siis, kui seda aegruumi olemuse üle juurdlemiseks kasutada. Kaus on hea kirjanik rohkem kui ühes mõttes ning kui tema tegelastele ei saagi osaks õnn, siis leiavad nad viimaks ikkagi, et oludega on võimalik ka leppida. „Tähendab,” mõtleb Eda endamisi reipalt, „ma pole ainuke üksik ja mittemõistetu siin maailmas.”
Jan Kaus
Hetk
Tuum 2009
