Jäneda viimane mõisaproua ilmus eestlase ette

Uus näitemäng paneb pärast surma kummitavad vaimud kirjanduse ja poliitika üle targutama.

Kaks meest võitlevad ühe naise armastuse pärast. Kas saab paremat dramaatilist seisu ette kujutada. Kaks maailmakirjanikku rivaalitsevadki „Pärast surma Jendalis” ja Jäneda pullitalliteater on paks arutlustest armastuse, kirjanduse ja poliitika üle. Ainult et tulemus on selline keskmine. Võimaluste teokstegemine käib vaevaliselt.

Urmas Lennuki konfliktiasetus on andekas. Tinglik mäng, et kaks armastajat pärast surmagi võluva naise pärast võistlevad, on vaatajate poolest kergesti omaksvõetav ja huvitavaid arenguvõimalusi pakkuv. Kaks Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergi meest – Maksim Gorki ja Herbert G. Wells võistlevad – isase omandiõiguse pärast ja see võistlus on teatraalselt tõsiseltvõetav, kuigi aja ja koha tõepära on meelevaldne. Briti härrasmees ja vene proletaarne kirjanik omavad isiksustena erinevat tausta ja elumõistmist ning seda Jägalas mängitud tükk välja käibki.

Moodsa ulmekirjanduse isa Wells ründab pärast surma Murat otse. Jutustab armastusest maad ja ilmad kokku ja asub naist kahel korral Gorki kirjutuslaual omaks tegema. Kordusi on tükis üldse tarbetult palju, need toimivad paraku lahjendavalt. Sulev Tepparti Wells on vaimukas, irooniline ja vaimselt nõtke. See roll on näitemängus parim õnnestumine.

Rain Simmul pingutab Maksim Gorki tahumatusega veidi üle. Ta ei näita üles otsest huvi võluva Mura vastu – mis võibki olla adekvaatne lahendus autentsele Gorki-Budbergi suhtele, kus jaheda pealispinna all hõõgus soe tunne. Kuid näitleja mängus ei tule väga hästi välja ka varjatud meelitamine, nii et armastuskolmnurk on veidi lonkav. Mis ei sega Mura Budbergi Merle Palmiste kehastatuna jätma see surmajärgne kosimine viiki.

Kummitused sobivad talli

Mura on selles tükis salapärane ja suurejooneline naine. Viimane väärtus avaneb tšehhovlikes motiivides, kus Budberg omandab seose „Kajaka” Arkadinaga, kui vestleb õhtusest teatritegemisest, kus Mura tütar Tania (Marta Laan) Niina Zaretšnaja moodi üles astuma peab. Või siis tekib tükis allusioone „Kirsiaiaga”, kus Mura omandab Ranevskaja,viimase mõisaproua piirjooned.

Merle Palmiste jutustab ka minevikust Lubjanka keldritest ja hirmu lõhnast, mis seal valitses. Ent need Maria Budbergi isikuga seotud seikluslikud lood tekivad tükki väga punktiirselt, justkui kartnuks autor, et saladuste paljastamine hajutaks Mura ümbritsevat salapära. Ilmaasjata, sest see naine viis päriselus endaga hauda nii palju saladusi, et iga fakt ja konkreetsus töötab tema salapära kasuks. Palmiste teeb olemasoleva kesise rollimaterjali seisus parima, vihjed ja ütlematajätmised kõnetavad vaid neid, kes tema lugu mingilgi määral teavad.

„Pärast surma Jendalis” kordab Draamateatri „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia” võtet, tuues võõramaiste sakste hulka maarahva esindaja, kes toimuvat oma kultuurikonteksti sobitada püüab. Hendrik Toompere jr mängib eestlast püüdlikult, rollis on näha neid aktsente, mis rahvusliku eneseteadvuse sõlmpunkte torgivad, ning see roll tundub olevat kontseptuaalne. Õnneks on kohalik tegelaskuju osavasti tegevusse traageldatud ja tema väikesed sahmerdamised rahvusvaheliste suurkujude kõrval jälgitavad.

Jäneda pullitallist on ehitatud sümpaatne teatriruum, mis hakkab elama kohana, kus surnud suurvaimude hinged möödanikkuv  klaarivad. Üksikud seemned ja näiliselt kokkukuhjatud sodi loovad müstilise paiga, milles vaimude ilmumine loomulik paistab.

Koht ja ajaloolise materjali tõstatamine selles kohas ning Herbert G. Wellsi roll lähevadki lavastuse plusspoolele, ülejäänu jääb keskmiseks. Kokkuvõttes pakub „Pärast surma Jendalis” killukese pullitallilõhnalist minevikuhõngu, mis on hariv ja ärgitab juurdlema. Kas või selle üle, et miks me neist oma maa kadunud sakstest nii vähe teame.

LAVASTUS

Pärast surma Jendalis

Autor: Urmas Lennuk

Lavastaja Hendrik Toompere

Osades: Merle Palmiste, Rain Simmul, Sulev Teppart, Marta Laan, Hendrik Toompere jr

Esietendus 1. juuli Jäneda Pulli tallis

MTÜ R.A.A.A.M

AJALUGU

Mura Budberg ja Jäneda

Punaseks Mata Hariks nimetatud Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergi seob Jänedaga abielu nimeka baltisaksa diplomaadi ja sõjaväelase Johann von Ben­ckendorffiga, kellele Jäneda mõis kuulus. Praegune mõisahoone ongi Johann von Benckendorffi ehitatud.

Von Benckendorff mõrvati aastal 1919 salapärastel asjaoludel. Nende lapsed Tania ja Paul elasid kolmekümnendate aastateni Eestis. Pärast lahkuminekut Maksim Gorkiga suvitas Mura Budberg koos Herbert G. Wellsiga 1934. aastal Kalijärvel talus, mis kuulus Ben­ckendorffide perekonnale.