JÄRELEHÜÜE | Parim keelekandja, selges maritarandi keeles

Kui ma mõtlen Mari Tarandile, mõtlen ma keelele. Mitte ainult eesti keelele, vaid maritarandi keelele.

Olulised ja täiesti enesestmõistetavad, alati kohal olevad, elementaarsed ja justkui igavesed asjad on olemuselt väga haprad. Näiteks keel. Kuni ta elab, ta muutub. Kui ta muutub liiga palju, võtab liialt kõikjalt maailmast ja suvakõrvalt külge, elab ta juba mingit muud, hääbuvat elu.

Maailma väikekeeled, mida igal aastal kümneid välja sureb, on ehe näide. Ühe keelega kaob terve maastik, universum ja elu – loomise algusest lõpuni. Ühestki keelest ei saa kõiki asju täpselt teise keelde tõlkida, sest keel pole ainult räägitav, kuulatav ja kuuldav, vaid tajutav organism. Keel on nagu kirjandus nõukogude tsensuuri ajal – ka täiesti vabas maailmas. Väga palju on kirjutatud ridade vahele, väga palju on aimatav, väga palju on kombatav ja üksnes sõnadeväliselt mõistetav. Keel annab sellise raami, et sa tajud näiteks vaikustki ühes keeles hoopis teisiti kui mõnes muus keeles. Kunagi ei ole kaht samasugust keelt.

Ja kunagi ei saada teisest keelest lõpuni aru.

Kui ma mõtlen Mari Tarandile, mõtlen ma keelele. Ja mitte ainult eesti keelele, vaid maritarandi keelele. Priit Hõbemägi märkis kord, et kui Mari Tarand räägib, siis õhk väreleb. Vaat, õige. Selline ongi maritarandi keele mõju kuulajaile. Õhk liigub. Selge, helge ja puhas on kuulata.

Mari suur elutöö oli olla raadiokeel. Oma rahuliku ja pai tegeva hääle kaudu. Tema arvukad luulesaated Vikerraadios ja muidugi täiesti ületamatu „Keelekõrv”, neid on ikka kuulatud, kõrvad pärani. Mari märkis õigesti – kui Wiedemanni keeleauhinda vastu võttis –, et keele ilu heaks saab igaüks palju teha. Kasvõi seda, et ei suhtu oma kodukeelesse – mis on sinu võõrkeeltesse tõlkimatu võimalus maailmaga suhelda – lohakalt ega üleolevalt. Keel on ju tegelikult ilus, kui temaga kenasti ümber käia. (Muuseas, vaatasin just ERR-i kodukülge ega leidnud arhiivist ühtegi Mari Tarandi „Keelekõrva” ega „Kesköömosaiiki” eesti luulega. Tahaks loota, et ma olen lihtsalt tehniliselt loll ega oska otsida, mitte et need oleksid sinna üles riputamata jäänud.)

Mari Tarand on nagu keelekaitseala. Nii nagu lindude kaitseala on Matsalus, nagu viinamäetigusid kaitstakse Viidumäel või nagu ühes Clifford Simaki raamatus oli härjapõlvlaste kaitseala, on Mari Tarand isikuna keelekaitseala. Ma ei kasuta minevikuvormi, sest tal on palju õpilasi, kellest ta ise aastate jooksul ehk ei teadnudki – inimesi, kes teda kuulasid, meelde jätsid ja keelekõrva taha panid. Nemad kannavad Mari keelekaitseala edasi.

Minule oli Mari ka sõber. Vanem ja targem sõber. Aga hästi lahke, parimas mõttes armas ja heatahtlik. Seda on väga palju. Küllaltki pisikesest peast mäletan päevakesi Tarandite maakodus Keibu lahe ääres, kus Mari rääkis mulle eesti luulest, kuna ilmutasin selle vastu ebapoisilikku ja ettevaatlikku huvi. Need olid väga põnevad lood, tõesõna. Lood, mida kandis keel.

Just sealt alates tundub mulle sõna „keelekandja” tähendavat hoopis muud kui seda, milleks sellist hüüatust on tavaks tarvitada.

Mari oli tõesti keelekandja.

Kõige parem.

Olgu sul kaunis ja keelekerge olla, Mari!

Mari Tarand (14.1.1941–5.10.2020)

IN MEMORIAM

Mari Tarand sündis 14. jaanuaril 1941.

Ta lõpetas 1963. aastal Tartu riikliku ülikooli eesti filoloogia eriala žurnalistika eriharu ning töötas ülikooli lõpust kuni 2005. aastani Eesti Raadio toimetaja ja kommentaatorina.

Aastail 1964–1975 tegi ta muu hulgas lastesaateid, näiteks „Kooliraadiot”. Tarand on teinud Eesti-Soome tele-raadioviktoriini „Küsi, Helsingi-Tallinn” (1976), „Keskööprogrammi” luulesaateid ning keelesaateid („Keeleminutid” ja „Keelekõrv”, 1994–2005). Tarand kirjutas ka dokumentaalfilmistsenaariume.

2004. aastal pälvis Mari Tarand Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2008. aastal kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia raamatus „Ajapildi sees” oma venna Juhani „lapsepõlve ausa ja siira kujutamise eest selges eesti keeles ja ajapildi sees”. Sama teose eest pälvis Tarand 2009. aastal A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti vabariigi kultuuripreemia. 2012. aastal pälvis ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna.

Mari Tarand oli Andres Tarandi abikaasa ning Indrek ja Kaarel Tarandi ema.