Jaak Rähesoo Pärnu Postimees/ Scanpix

Jaak Rähesoo õppis 1960–1966 Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat, uuris seejärel aspirantuuris William Faulkneri loomingut ja õpetas ülikoolis aasta jagu väliskirjandust, ent valis siis ametitöö asemel vabakutselisuse. Tartu Ülikooli pöördus ta 1995. aastal tagasi vabade kunstide kutsutud professorina. Akadeemilise tunnustuse märgiks oli ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktoriks valimine 2009. aastal. 2001. aastal autasustati Rähesood Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Tunnustust väärivat tööd tegi Jaak Rähesoo eeskätt oma kahel peamisel huvialal: tõlkis ja kommenteeris angloameerika kirjandust ning arvustas ja uuris eesti ja välisteatrit. Ta eestindas 20. sajandi modernismi klassikuid, nagu James Joyce, William Faulkner, T. S. Eliot, John Fowles, Virginia Woolf, Tennessee Williams jt. Poolteistkümmend trükis avaldamata teatritõlget hõlmavad näidendeid Shakespeare’i tragöödiatest kaasaegsete komöödiateni, sealhulgas Sam Shepardi, Tom Stoppardi, Conor McPhersoni jt tekste. Modernismi vaimsus oli Rähesoole läbi kogu elu lähedane, tema huvi keskendus uuendajatele ja uuendustele. Rähesoo esseed ning uurimuslikud saatesõnad oma tõlgetele aitasid aru saada sellest, mis kannustas 20. sajandi uuenduslikkust ingliskeelses kirjanduses. 1991. aastal pälvis ta näidenditõlgete eest Aleksander Kurtna nimelise auhinna ning 2003. aastal Kultuurkapitali tõlkeauhinna James Joyce’i proosa tõlgete eest.

Jaak Rähesoo ei rääkinud palju. See-eest kuulas ta väga tähelepanelikult teda ümbritsenud loojate jutte ning mõtestas eesmärke, mis nendele enestele võisid teadvustamatagi jääda. Ta lähtus veendumusest, et looming ja selle tõlgendamine peaksid käima sünkroonselt, käsikäes, ning hindas kriitikuid, kes olid kas ise loojad, nagu T. S. Eliot, või käisid oma kaasaegsete loojatega tihedalt läbi. Teatrikriitikuna kuulus Rähesoo ise viimaste kilda. Tema teatrihuvi tekkis märksa hiljem kui huvi kirjanduse vastu, õieti alles 1960. aastate lõpus, kui Evald Hermaküla ja Jaan Toominga lavastustega algas murrang eesti teatri esteetikas ning teater muutus ise huvitavaks. Rähesoost sai noorte lavastajate „oma” kriitik, lähedane kaastööline, kes jälgis ja mõtestas uut, modernistlikku teatrit sügava arusaamise ning poolehoiuga, minetamata seejuures kriitilist hoiakut. Ta oli kriitik, kelle seisukohtadel oli kaalu ja kelle tundlikud ning sügavad käsitlused mõjutasid mitte üksi teatrimõtet, vaid ka põlvkonnakaaslastest uuendajate teatriloomingut. Rähesoo toonased artiklid, nagu näiteks „Hermaküla ja Tooming” või uut dramaturgiat vahedalt ja täpselt analüüsiv „See maailm ja teised”, muutsid põhjalikult teatrikriitika seniseid tavasid ja terminoloogiat. Nüüdseks kuuluvad need teatrimõtte klassikasse; Rähesoo tõlgendustest ja seisukohtadest ei saa ükski eesti teatriajaloo uurija mööda minna.

Jaak Rähesoo teatriarvustused ilmutasid suurt eruditsiooni ning võimet tabada olulist ja olemuslikku kaasaja teatripildis. Tema analüüsid olid nõtked, mõttetihedad ja sõnatäpsed, tema hinnangud vahel resoluutsed, kuid alati argumenteeritud. Kodumaise teatri kõrval huvitasid teda ka maailmateatris toimuvad protsessid. 1970ndatel kirjutas ta põhjaliku ja asjatundliku ülevaate ameerika teatrist, seda veel oma silmaga nägematagi, ning hiljem, 1996–1997 uuris USA teatrit Fulbrighti stipendiaadina. Sarjas „Eesti mõttelugu” ilmunud valimik „Hecuba pärast” (1995) sisaldabki nii eesti kui ka ameerika teatri ja dramaturgia vaatlusi. Selle eest sai Rähesoo Priit Põldroosi nimelise teatrimõtte auhinna ja Kultuurkapitali esseistika aastaauhinna. 1999. aastal anti talle teatrikriitika aastapreemia.

Tänapäeval valmivad suured kirjandus-, kunsti-, teatriajalood tavaliselt kollektiivse uurimistöö viljana. Sel taustal paistab erandliku saavutusena silma Jaak Rähesoo mahukas ühemehe-teatriajalugu „Eesti teater”. 2011. aastal ilmunud I osast saab lugeja ülevaate eesti teatri algusaegadest kuni kaasajani, II osa, mis pidi keskenduma üksikteatritele, jäi paraku lõpetamata. Ka teatri vallas oli Rähesoo avaras tähenduses tõlkija – ühtpidi tutvustas ta eesti lugejale ameerika teatrit, teistpidi vahendas eesti teatrit rahvusvahelisele publikule oma ingliskeelsetes esseedes ja populaarsemat laadi raamatuga „Estonian Theatre” (2003), millest on ilmunud juba kolm trükki. Veel kevadel tegi ta viimaseid parandusi eesti alternatiivteatrit käsitlevasse artiklisse esindusliku ingliskeelse kogumiku tarvis.

„Aga olulisem kui nähtav juuresolek on tema pidev nähtamatu kohalolek,” on Rähesoo kohta kirjutatud. Jaak Rähesoo nähtamatu kohalolek meie vaimuelus jääb kestma.

Eesti Kirjanike Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Tartu Ülikool
Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon
Eesti Kirjanduse Selts
Kirjastus Ilmamaa
SA Kultuurileht