Jazzkaare publik hakkas spontaanselt Bernhoftile kaasa laulma. Foto: Liis Reiman

Tunnistan ausalt, minu teadmised Charnett Moffettist olid enne kontserti kaunis põgusad. Jazz- kaare avakontsertki ei suutnud veenda, et peaksin end bassimängija käekäiguga paremini kurssi viima. Ainsad hetked, kui Charnett Moffett’s Nettwork tõesti ansamblina kõlas, olid siis, kui mängijad lavale üksinda soleerima jäid. Tehniliselt hea sooritus võib teinekord kompenseerida loomingu puudujäägid. Moffetti trio puhul aga tundus kõik liigagi keskpärane selleks, et mõned eredamad episoodid domineerima pääseksid. Kuid publikut see eriti ei häirinud ja avakontsert ei defineeri õnneks kogu festivali. Soojendusena mõjunud algus on vahest paremgi kui ärakukkumine festivali kulminatsioonis.

Neile, kes heast ansamblimängust lugu peavad, pakkus seevastu kindlasti elamuse avakontserdile järgnenud Mai- Groupi etteaste. Mängiti nii kollektiivi eelmise kui ka viimase helikandja lugusid. Noortest Skandinaavia muusikutest koosnev ansambel, mida veab juba aastaid Rootsis tudeeriv Mai Agan, on meeldiv näide laitmatust kokkumängust, kus muusikat veab soov koos luua, mitte egod. See ei tähenda, et iga üksik liige oma rolli välja ei mängiks, otse vastupidi: pausid kannavad ja soolod on läbimõeldud, kuid mitte geneerilised. Agan, keda oleks tahtnud bändiliidrina rohkem näha, lasi meeskolleegidel särada.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: