Jeffrey Epsteini ohvrid võtavad sõna, mõjuvõimsad sõbrad vaikivad

Netflixi uus dokumentaalsari kõneleb salapärasest rikkurist Jeffrey Epsteinist, kes aastakümneid (alaealisi) tüdrukuid ära kasutas, ja on hinnatav ohvritele hääle andmise poolest.

Möödunud nädala lõpus tuli Netflixis välja dokumentaalsari „Jeffrey Epstein: Filthy Rich”. Nelja osa vältel, millest igaüks kestab ligi tund aega, räägitakse sellest, kuidas üsna segastel asjaoludel padurikkaks saanud Epstein aastakümnete jooksul noori tüdrukuid ära kasutas. Ta kupeldas neid oma sõpradelegi ja rajas sisuliselt püramiidskeemi, mis garanteeris, et pidevalt oli ümberringi uusi noori, kauneid, sageli silmanähtavalt alaealisi tütarlapsi. Sari lähtub suuresti James Pattersoni 2016. aasta raamatust „Filthy Rich: A Powerful Billionaire, the Sex Scandal that Undid Him, and All the Justice that Money Can Buy: The Shocking True Story of Jeffrey Epstein”.

„Jeffrey Epstein: Filthy Rich” liigitub samasse ritta viimastel aastatel välja tulnud filmide ja sarjadega, mis käsitlevad mõjuvõimsate inimeste kuritegusid, mida raha, tutvused ja ühiskondlik seisund on aidanud pikka aega varjata. Dokumentaalid, mis puudutavad R. Kellyt („Surviving R. Kelly”), Michael Jacksonit („Leaving Neverland”), Harvey Weinsteini („Untouchable”), erinevad selle poolest, kellele keskendub nende huvi. Erinevad on ka üksikasjad, kuidas ohvreid on ära kasutatud. Ent neid ühendab asjaolu, et kurjategijate raha ja mõjuvõimsad sõbrad on aastakümneid varjutanud nii ohvrite hääli kui ka võimude huvi.

Uut infot pole

Neile, kes Jeffrey Epsteini ümber toimuvat vahetult enne ja pärast tema vanglas tehtud (oletatavat) enesetappu meediast jälgisid, ei paku sari uut infot. Kuid see annab sõna ohvritele, kelle lood mõjuvad seeläbi mitu korda võimsamalt ja näitavad, missugust mõju Epsteini teod pikka aega nende elule avaldasid. See, mismoodi neile lugudele on esteetilises mõttes lähenetud, tekitab kohati küll küsimusi. Drooni- ja muud korduvad kaadrid, mis kujutavad naisi rannas kesk tuuleiile, mis peavad küllap sümboliseerima uut elu ja lootust, ei kuulu sugugi uute ja värskete võtete hulka. Samasuguseid üsna panniga-näkku-delikaatsusega esitatud sümboleid kohtab järjest kogu sarjas.

Ent lood on olulised ja nende kaudu avaldub muster. Mõni Epsteini kaaskondne toob noore tütarlapse seltskonda (sageli on sellega seotud Epsteini toonane kallim Ghislaine Maxwell). Tüdruku ülesanne on justkui Epsteinile massaaži teha, ent olukord areneb kiiresti räigeks. Vägistamised, sõpradele kupeldamised ja palju sellist, mille kohta üks ohvritest ütleb: „Ükski mees ei tohiks ühegi naisega midagi niisugust teha.” Ohvristamist lihtsustas enamasti tüdrukute taust. Vaesest perest pärit tüdrukuid, kellest nooremad olid kõigest 14-aastased (võimalik, et oli nooremaidki), meelitati rahaga (massaažiteenuse eest 200 dollarit). Enamasti olid nad keerulistest peredest, juba vägivalda või ärakasutamist kogenud ja ei osanud end kaitsta ega saanud kohati arugi, mis toimub.

„Jeffrey Epstein: Filthy Rich”

Režissöör Lisa Bryan

Neljaosalist dokumentaalsarja saab vaadata Netflixis.

Üks oluline aspekt, mis eristab Epsteiniga seotut paljudest teistest viimastel aastatel avalikuks tulnud lugudest, on süü, mis ulatub kaugemale enesesüüdistamisest (ohvritel tekib see sageli). Eriti õõvastav on toimunu püramiidskeemi meenutav struktuur. Epstein ja Maxwell (kes enda süüd või toimunust teadmist täielikult eitab) panid nähtavasti tüdrukud omakorda järgmisi ohvreid värbama. Räige on, kuidas ohvrid ei pea tagantjärele tegelema ainult isiklike traumadega, vaid ka süütundega, et on teisi samasse olukorda tõmmanud. Näiteks kunagi koolis vaid parimaid hindeid saanud, ent ema sõltuvushäire tõttu tänavale ja sealt Epsteini juurde sattunud Courtney Wild räägib, et tõi Epsteini juurde kolme-nelja aasta jooksul ligikaudu 40–50 uut tüdrukut.

Kust läheb piir?

Kohati on keeruline aru saada, kes on ohver ja kes kurjategija. Kust läheb piir? Toona alaealistele tüdrukutele on keeruline mingit selget agentsust omistada, kuid Epsteini võrgustiku tippu kuulusid täiskasvanud naised, kellest on vähe teada. Kas Ghislaine Maxwell oli kurjategija või võib tedagi pidada Epsteini ohvriks? Oli ta ehk mõlemat? Sama kehtib värbajate Lesley Groffi, Sarah Kelleni, Nadia Marcinkova ja Adriana Rossi kohta, kelle lugusid dokumentaalfilmis ei kuule. Maxwellist teame, et erinevalt enamikust ohvritest pärines ta privilegeeritud perekonnast ja oli kõrge sotsiaalse staatusega.

Õigupoolest on puudu hulk hääli. Epsteini ennast näeme kunagistes kaadrites, kus ta muiates ja silmi pööritades vastab üksnes mõnele advokaadi triviaalsele faktiküsimusele ja peaaegu kõige muu puhul kasutab õigust vaikida. „Ma tahaksin sellele küsimusele vastata, ma tõesti tahaksin,” vastab ta küsimusele, kas üks sõber saatis talle tõesti kunagi sünnipäevakingiks kaks 12-aastast tüdrukut.

Me ei saa teada, miks ei uurinud FBI asja, kui mitu ohvrit juba 1990-ndatel nende poole pöördusid. 2003. aastal ilmus Vanity Fairis Vicky Wardi lugu Epsteinist. Alguses olid selles ka kahe õe, Maria ja Annie Farmeri süüdistused rikkuri ja Maxwelli kohta. Need lõigati autori tahtest olenemata välja, ilma et seda oleks tagantjärele õieti põhjendatudki. Peale lühikese eneseõigustuse ei kuule me midagi Florida prokurörilt Alex Acostalt. Tema juhtis meeskonda, kes pidanuks 2008. aastal hea seisma selle eest, et Epstein saaks õiglase karistuse. Ent ohvrite teadmata sõlmis ta kokkuleppe, tänu millele Epstein mõisteti süüdi ainult mõnes aspektis. Karistus võimaldas Epsteinil kasutada vanglat kui pisut ebamugavat hostelit, kus tuli öösiti magamas käia. 12 tundi päevas tegi ta väljaspool vanglamüüre mida iganes tahtis.

Epsteini omaaegsetest lähematest sõpradest ei võta sarjas sõna keegi peale ühe advokaadi. Meediast refereeritu põhjal võib kokkuvõtteks öelda, et kõik on hakanud kunagisi lähedasi suhteid eitama. Bill Clinton eitab Epsteini (pedofiiliasaareks ristitud) erasaarel käimist, ehkki tõendid kinnitavad üsna üheselt vastupidist. Donald Trump on hakanud väitma, nagu poleks ta Epsteinist kunagi eriti midagi arvanud, ehkki peale mahukate fotojäädvustuste tõendavad vastupidist ka tema enda kunagi äratrükitud sõnad (muu hulgas „Talle meeldivad kaunid naised sama palju kui mulle ja paljud neist on pigem nooremad”). Näeme katkendit prints Andrew katastroofilisest BBC intervjuust, kus ta toona 17-aastase Virginia Roberts Giuffre’i ärakasutamist eitab, kuid niimoodi, et kui keegi enne selles kahtleski, siis nüüd enam mitte.

Karistus võimaldas Epsteinil kasutada vanglat kui pisut ebamugavat hostelit, kus tuli öösiti magamas käia.

Eluajal nii Jay Gatsby kui ka Tom Ripleyga võrreldud Epsteini tausta püütakse filmis mõnevõrra avada, kuid kuigi kaugele autorid sellega ei jõua. Coney Islandil üles kasvanud ja hiljem end mitmele töökohale valetanud Epstein säilitas suuremalt jaolt nii oma isiku kui ka rikkuse müstilisuse aura. Võib oletada ka finantspettusi. Inimesed, kes ta omal ajal tööle võtsid, nimetavad seda nüüd oma elu suurimaks veaks. Kummaline on seegi, et isegi esmakordne süüdimõistmine, mis peaaegu karistuseta jäämisest hoolimata ei jätnud erilist kahtlust Epsteini tegude ulatuses, ei peletanud mõjukaid sõpru kuhugi. Oletuse, et ehk võis tema hilisema käitumise põhjuseid otsida lapsepõlvest, viskab advokaat õhku konkreetse küsimusena. Sellele nagu enamikule teistelegi küsimustele keeldub Epstein vastamast.

Epsteini surm on tekitanud rohkesti küsimusi. Ent asjaoludest olenemata tähendab see ohvrite jaoks nii seda, et Epsteinil õnnestus karistusest pääseda, kui ka seda, et inimesi, kes aitasid mõjuvõimsal rikkuril tegutseda, on nüüd juba väga raske vastutusele võtta.

„Filthy Richi” peamine pluss on aastakümneid vaigistatud ohvritele sõna andmine, ülejäänu jätab õhku üksjagu küsimusi. Ent see on kõigest üks käsitlus, mis on ekraanile jõudnud. Ehk avavad järgmised paremini kurjategijaks kujunemise tausta, Epsteini rajatud võrgustikku ja toimunut võimaldanud või selles ise osalenud võimsate sõprade tegusid. („Koletised on ikka veel vabad ja kasutavad inimesi ära,” nendib üks ohvreid Virginia Roberts Giuffre.)