Jõekalda näitab võrgus kunsti
Meie vähesed professionaalsed arvutikunstnikud surfavad küll sundimatult kogu maailma võrgukunstifestivalidel ning on kujundanud online-elustiilist omamoodi ametialase auasja, kuid trükimeediasse neist eriti palju jälgi maha ei jää. Nende riik pole Gutenbergi galaktikast.
Märksa lähemal uudisekünnise ületamisele on aga mitmesugused tavapärase kunstielu võrgupeegeldused: kunstnike koduleheküljed, riiklike kunsti-asutuste enesetutvustused ja jooksev pressiinfo ning kunstiringkondade virtuaalsed vestlustoad. Kogu selle digitaalse kunstikumu on maalija Vano Allsalu vedamisel ülevaatlikumaks organismiks süstematiseerinud virtuaalne kunstikontor www.kunstikeskus.ee, mille teemade- ja lingiküllane seiresüsteem hoiab juba kolmandat aastat silma peal aktuaalsetel kunstiteemadel, rahva arvamusel, Eesti paremate kunstnike tegemistel ja kogu Eesti kunstigaleriide näituseplaanidel. Kuid teiste suuvoodri, hääletoru ja meediapikenduse tänamatu ameti kõrval on sel kontoril ka üks jäägitult oma isiklik kunstiprojekt – 24 h kunstigalerii, mis on kolme aasta jooksul toonud vaataja ette üle kahekümne näitusekomplekti oma- ja välismaisest kunstist, mida on siiani võimalik kunstikeskuse arhiivis külastada. See on suur ja nauditav eelis puu- ja paekivigaleriide ees, kes suudavad korraga pakkuda vaid üht kunstisündmust.
Introvertne “Puudutus”
Detsembris avanes kõnealuses virtuaalgaleriis Eesti keskmise põlve graafiku Virge Jõekalda isikunäitus “Puudutus”, mis näitab korraga rohkem pilte, kui mahuks Harju keskmisesse näitusesaali. Saame ülevaate tema viimaste aastate loomingust, mis on koondatud viide suuremasse seeriasse: “Kiri kaugelt”, “Karje”, “Künd”, “Minu aed”, “Lummus”.
Jõekalda kuulub eesti nais-graafikute säravasse plejaadi, kes suutsid kuivnõelatehnikast välja võluda hapraid ja ilmutuslikult hajusaid miraaĻe millestki lüürilisest, mis hõljus alati pidetuna õhus, valge paberilehe tühjuses ning kõneles vaatajaga läbi piimjalt uduse sordiini nagu hommikuhämus päike. Harva on selles traditsioonis graafiline kujutis jala maha toetanud ja näo vaataja poole pööranud. See on eemalolev ja introvertne kunst, mille silmajäämine on sama juhuslik kui metslooma välgatus puude vahel.
Ligipääsmatud salaaiad
Kui vaatajale midagi üldse sarvede vahele jääb, siis on see aimdus mingist intiimsest tundemaailmast, mis ei taha end talle avada. Või kui tahabki, siis ainult niipalju, et vaataja saaks aru, et ilmas on privaatseid salaaedu, kus ta ei ole teretulnud.
Kuidas Jõekalda seda teeb? Ta esitleb meile inimkeha haihtumist tuuleiilides, lilleõite uppumist iseenda värvidesse ja õhkupaisatud paberi lintide kivistumist lendskulptuurideks. Kuidagi teisiti ei oska ma ta teemasid kokku võtta. Enda jaoks. Kellelegi teisele on ta kindlasti midagi muud. Ma ei võta vastutust kanda tema tööde katkihammustamise eest. Jäägu iga vaataja ise oma kuningaks.
