Elu ei ole nii reljeefne, et kõik õiged vastused oleksid kohe varrukast võtta. Aga parima kavatsuse ja usuga tegutsedes võib ka parim esile tulla, arvab pianist Joel Remmel. Foto: Ilmar Saabas

Kõigepealt palju õnne aasta džässartisti auhinna puhul! Mida see auhind sulle tähendab? Tuli üllatusena?

Suur-suur tänu! Auhind tähendab mulle esmalt kõrgeimat valdkonnasisest tunnustust, mis ühel džässmuusikul on võimalik saada. Ja kui nii mõelda, siis teeb see väga tänulikuks! Ütlen täitsa siiralt, et auhinna pälvimine tuli üllatusena. Eesti džässimaastik on vägagi elujõuline ja rikas ning tunnustust väärivaid kolleege on palju. Kuigi olen varsti juba pool elu muusikuleiba maitsnud, siis pigem tunnen, et üht-teist peaks veel ära tegema, enne kui sääraseid tunnustusi pälvida. Aga võtan selle tänuga vastu ning luban omalt poolt hoogsalt jätkata ja tunnustuse vääriliselt ka edasi toimetada.

Su isa on kontrabassiguru Taavo Remmel, noorem vennas Heikko Remmel sai aastaid tagasi parima noore džässartisti auhinna… Kui oluline on sinu muusikuteel olnud pere tugi? Oled kunagi kaalunud ka hoopis teisi teid?

Olen seda varemgi mitu korda öelnud, et perekonna toeta poleks ma kindlasti praegu selles kohas, kus olen. Üks pool on kindlasti toetav hoiak, mis pole muusikas kunagi olnud sunduslik, aga teine on välja elatud eeskuju, mis on sageli ju kõnekam. Olen õnnelik, et seda nii rikkalikult kogenud olen! Publiku ees oleme muusikutena ju peale interpreetide ka isiksused. Usun, et seda igatsevad inimesed sageli rohkem näha kui filigraanset tehnikat ja lõpuni viimistletud sooritust.

Noorena paelus mind väga jalgpall, unistasin ka säravast profikarjäärist.

Noorena paelus mind väga jalgpall, unistasin ka säravast profikarjäärist. Mingi ajani õnnestus muusika ja sport küllalt kõrgel tasemel ka paralleelselt käigus hoida, aga lõpuks tuli teha valik. Jalgpalli pole ma kunagi hüljanud, tegutsen ka praegu võrdlemisi aktiivselt amatöörpalluri ja kommentaatorina. Ema soovitas minna õppima juurat, aga kui oli aeg valida, siis paelus ikka muusika rohkem.

Mis sind džässis enim võlub? Võib-olla on vale eri muusikastiile vastandada, aga näiteks võrreldes popmuusikaga näib džäss ausam, artistid on nii muusikat luues kui ka seda esitades rohkem „alasti”. Või see ainult näib nii?

Džässis paelub mind selle „elus olemine ja hingamine”. Kindlasti ka see aspekt, et iga muusik saab esitusse lisada just enda nägu, tunnetust, värvi. Teisalt on džässis nüüdseks üle sajandi jagu traditsiooni, mille pinnal on ka kindlus ja turvatunne. Et ei pea ise päris kõike leiutama, vaid palju on juba tehtud ja on, millest eeskuju võtta. „Alastust” tunnen ehk eelkõige omaloomingut publikule esitledes. Eriti uuema loominguga on alati see pingeväli, et kas ja kuidas see võiks inimestele meeldida, korda minna. Teisalt usun, et sellest tekkiv haprus on jällegi vajalik. See ei lase muutuda liiga enesekindlaks, ülbeks, vaid jätab ruumi austusele muusika, kaasmuusikute ja publiku vastu.

Millised omadused iseloomustavad tõesti head džässmuusikut? Kui palju aastaid peab küpsema, et olla piisavalt küps? Kui kiiresti leitakse oma helikeel?

Need on väga laiad küsimused, millele ilmselt pole ühest õiget vastust. Džässis on väga oluline kohanemisvõime, sest muusika on pidevas muutumises. Ühtlasi peab olema keskmisest kannatlikum, et taluda sageli üsna hektilist graafikut ja elukorraldust. Mis puudutab muusika esitamist, siis arvan, et väga olulisel kohal on isiksuse pidev arendamine ja otsiv meelelaad. Kõlab küll lihtsustatult, aga tegelikult peab olema ka lihtsalt normaalne inimene. Kapriisidega tullakse mingi maani toime, aga pikemas perspektiivis võivad need saatuslikuks saada.

Mulle tundub, et eestlased üleüldiselt küpsevad kauem kui mõni muu rahvas. Seda ka muusikas.

Mulle tundub, et eestlased üleüldiselt küpsevad kauem kui mõni muu rahvas. Seda ka muusikas. Loomulikult on see väga individuaalne, aga tundub, et kümmekond aastat kindlasti tuleb üsna agaralt tegutseda, et ka enda jaoks hakkaks mingid asjad klaaruma. Hea uudis on see, et sageli siis alles põnev aeg algab ja kui vundament on õigesti laotud, saab pinnasel erisuguseid katsetusi ja otsinguid teha.

Eesti džässis on olnud väga olulisel kohal just omanäolisuse arendamine juba muusikutee algul, ühest küljest on see väga tähtis. Teisalt võib see mingis olulises arengufaasis jätta vundamenti mõningad tühimikud, mida hiljem on keeruline täita, kuigi mitte võimatu. Ma olen tundnud, et mõningad valikud on ajateljel läinud veidi kreeni, ja olen pidanud järeltööd tegema. Õnneks pole see muusikaisu ära võtnud, pigem kasvatanud ja avardanud.

Mis sind enim inspireerib? Kas inspireerivaid hetki ja inimesi tuleb ette igal sammul või pigem harva?

Olenevalt eluetapist või perioodist leian inspiratsiooni ka eri kohtadest. Mõnikord on intensiivne kaevumine muusikaajalukku ja tänapäeva vingete tegijate loomingusse andnud märkimisväärseid tõukeid harjutada ja luua. Inspireerib ka muusikast eemal olek: looduses viibimine, eriti meri, sportimine, teater, raamatud, filmid. Ja kindlasti on olulisel kohal aja veetmine lähedaste ja sõprade ringis, kus on palju põnevat teistelt õppida ja hea ka lihtsalt lõõgastuda, andes ruumi uutele ideedele.

Tunnen vajadust ka üksiolemise järele. Keskmisest sotsiaalsemat laadi elu vajab tasakaalustamist ja seda leiab sageli vaid täiesti üksi jäädes.

Tunnen vajadust ka üksiolemise järele. Keskmisest sotsiaalsemat laadi elu vajab tasakaalustamist ja seda leiab sageli vaid täiesti üksi jäädes. Seda aega peab võtma regulaarselt, mitte ainult kriisiolukorras. Teinekord piisab päevas ka lühikesest ajast, et jälle siht paika saada, vertikaalne Jumala-suhe ära häälestada, et seda siis horisontaalselt kaasinimestega suheldes välja elada. Siis tunnen, et olen välistele inspiratsiooniallikatele avatud.

Sinu muusikat on nimetatud pigem helgeks. Kas sind kui inimestki iseloomustab pigem helgem maailmatunnetus või pead vahel ka rinda pistma maailmavalu ja raskemeelsusega?

Päris mitu lähedast on öelnud, et olen optimistlik ja positiivne inimene. Pean nõustuma, et vähemasti üritan näha inimestes ja olukordades positiivsemat külge ja uskuda, et see jääb peale. Arvan, et see on samuti seotud usu ja tõekspidamistega. Kui külvata raskemeelsust, siis üsna kindlalt tuleb seda veel ulatuslikumalt lõigata. Siinkohal ei tasuks sellist optimismi liigse naiivsusega võrdsustada. Olen elus läbi elanud üht-teist, mis mõnikord kuidagi seda positiivset poolt ei taha näidata, ja puutunud kokku pealtnäha lootusetute olukordadega. Kõiges selles olen üritanud siiski säilitada usku, et see traagika ja lootusetus pole kindlasti lõplik.

Kui mõelda maailmavalu peale, siis pigem valutan südant end vahetult ümbritseva maailma ja selle pärast, mida ma ka reaalselt saan muuta. Ja siis üritan seda ka tõesti teha. Adun, et igas olukorras on mul valida, kuidas reageerin, kuidas sellesse suhtun, kas näen lootusetust või lootust. Elu ei ole nii reljeefne, et kõik õiged vastused oleksid kohe varrukast võtta. Aga parima kavatsuse ja usuga toimetades võib ka parim esile tulla. Ja selle parima potentsiaali uskumisest ei ole ma nõus loobuma.

„Meil tuleb olla paindlik ja valmis muutusteks. Selles on džässilik mõtlemine abiks – kohanemine ennekõike,” ütleb Joel Remmel.
Foto: Ilmar Saabas

Ei saa kuidagi ümber ka praegusest eriolukorrast. Veel sügisel olid üks hõivatumaid džässmuusikuid ning varasemates intervjuudes oled öelnud, et vajad väga reaalset kontakti ja inimesi enda ümber. Kuidas tulla toime sellises olukorras, kuhu ootamatult kisti peaaegu kogu maailm?

Nüüd on olnud juba päris mitu nädalat selle olukorraga kohaneda. Arvan, et suuremas plaanis aitab eelmises küsimuses kõneldu olukorraga ehk toime tulla. Praktilisi küsimusi on muidugi palju ja eks suurim probleem ole paljudele ilmselt teadmatus – kas, millal ja kuidas elukorraldus taastub. Heitlikuma elulaadiga muusikutel on võimalik palju asju enda jaoks ümber hinnata. Rutiini tekitamine on üks võimalus, mis tavapäraselt vabakutselistel muusikutel ei pruugi kõige paremini õnnestuda, aga mis on kindlasti tervislik. Ja ilmselt peab tulevikku vaadates nii mõnegi asjaga kohanema, sest niipea ei pruugi kultuurivaldkonnas tegutsevatel inimestel töökorraldus taastuda, aga elada on siiski tarvis.

Mulle tundub, et õpime selles ajas enda kohta päris palju. Ja kõik ei pruugi olla meeldiv, mis meile avaneb.

Mulle tundub, et õpime selles ajas enda kohta päris palju. Ja kõik ei pruugi olla meeldiv, mis meile avaneb. Edasi on vaid kättevõtmise asi, kas otsustame seda sammhaaval muutma hakata või jääme paigale ja harjume. Kindlasti tuleb teha mõlemat. Ei tasu ülemäära muretseda selle pärast, mis on meie kontrolli alt väljas, ja kindlasti ei tasu alla anda asjades, mida saame mõjutada.

Eriolukorra erimeetmest toetas riik rahaga enim muuseume ja teatreid, muusikuid vähem. Virgo Sillamaa on maininud väga suuri summasid, mis muusikatööstusel saamata jäävad. Kuidas sulle näib, kas toetusmeede on muusikute seisukohalt piisav?

Praegu on seda väga keeruline öelda, kas millestki piisab või mitte. Eks aasta lõpus, järgmise alguses saa juba konkreetsemalt näha, millest oli tulu, millest mitte. Fakt on, et suur osa muusikavaldkonda on praegu väga keeruliste valikute ees. Eriti see segment, kes on aktiivsed peamiselt meelelahutuse poolel. Ja väga suure löögi võtavad ka korraldajad, see omakorda mõjutab meie kui muusikute tööd, sest need kaks käivad ikka käsikäes.

Fakt on, et suur osa muusikavaldkonda on praegu väga keeruliste valikute ees.

Mingis mõttes võib seda vaadata ka kui puhastumist – kes siis ikkagi professionaalses mõttes ellu jäävad, kes mitte. Isiklikult loodan, et need kolleegid, kel on tarvis peret ülal pidada ja lapsi kasvatada, ei jää hätta. Meie valdkonnas on palju nooremaid inimesi, kelle elukorraldus on paindlikum ja kes nii või naa on sunnitud ka muud kõrvaltööd tegema. Nende pärast ma liiga palju ei muretse, küll leitakse võimalus. Sest pikas plaanis pole ju abiraha peal elamine kuidagi jätkusuutlik, tuleb kohaneda ja lahendusi otsida. Ja seda on julgustav näha, et väga paljud seda teevadki. See süstib lootust ja kindlust, et küll me sellest kriisist välja tuleme.

Kuidas nüüd edasi? Veidi on antud lootust, et ehk suvel vabas õhus siiski saab üht-teist korraldada… Või oled juba teinud plaane virtuaalseteks esinemisteks, nagu mitu artisti?

Mulle tundub, et inimesed juba pikisilmi ootavad, et saaks päriselt kontserdile minna. Olgu siis 2 + 2 reegli alusel või muul viisil – elus muusika ja kasvõi distantsi hoidev inimkontakt on meile nii loomuomane, et küll see millalgi tuleb. Kuna džässmuusika ei meelita sageli kohale suuri masse, siis nutikad lahendused suve teises pooles võivad valdkonnale väga hästi mõjuda. Korraldajatel on küll vägagi keeruline ülesanne leida sobivad lahendused, aga usun, et ka need ei jää tulemata.

Kuna mul ilmub 1. mail sooloalbum „Live at Taff Club”, siis selle esitluskontsert toimub virtuaalse ülekandena džässiklubist Philly Joe’s päev enne, rahvusvahelisel džässipäeval kell 20. Seda saab igaüks kodus või ilusa ilma korral ka õues kenasti kuulata. Laupäeva õhtupoolikul annan koos Susanna Aleksandraga kontserdi rahvusvahelisel džässiplatvormil Global Music Foundation. Eks neid ülesastumisi tule veel, aga pigem pean neid praegu isutekitajateks selle ajani, kui taas suuremate kooslustega lavale pääseb.

Džässmuusikas on just kollektiivne panus see, mis sageli loob kõige eredamad hetked. Seega õnnestub loodetavasti juba õige pea ka suurema bändiga mängida.

Kuidas praegusse olukorda suhtuda, et ennast enim säästa? Millist nõu annaksid nii teistele loojatele kui ka inimestele, kes on pigem muusika vastuvõtja rollis ehk kuulajad?

Tuleb olla paindlik ja valmis muutusteks. Selles on džässilik mõtlemine abiks – kohanemine ennekõike. Ei tasu liialt loota, samal ajal tuleb valmistuda. Tegeleda just nende asjadega, millest on abi olenemata sellest, kuidas sotsiaalsed piirangud kestavad või leevenevad. Käed rüpes istumine ilmselgelt ei aita, aga liigne agarus ka mitte.

Džässmuusikas on just kollektiivne panus see, mis sageli loob kõige eredamad hetked.

Kuulajaid kutsuksin üles teadlikult oma lemmikuid ja miks mitte ka uusi leide toetama. Õnneks leidub neid inimesi, kes seda teevad ja vastavaid võimalusi loovad, aga praegu – rohkem kui kunagi varem – on käes aeg, kus 6,99 eurot kuus Spotify eest pole enam see, millega võiks eeldada kogu muusikalise paleti koju kätte saamist. Ka väiksemad panused plaadiostu, mõne kontserdipileti või muu toetuse kujul on äärmiselt julgustavad ja vajalikud. Positiivseks võib ehk pidada seda, et praeguses olukorras on võimalik toetavaid kuulajaid juurde võita. Kes muidu pole harjunud kontsertidel käima, võivad eri toetamisvõimaluste kaudu endalegi üllatuseks selle harjumuse külge saada. Sest juba kodumaises muusikas on avastada äärmiselt palju ja usun, et artistid teevad omalt poolt kõik, et see õigete inimesteni ka jõuaks.