"Asi hakkas edenema alles pärast kontakti Jaak Urmetiga, kes aitas ummikseisust välja tulla. Samuti toetas mind Riho Nõmmik, kellega sõbrustasime ja töötasime palju aastaid Moskva Riikliku Ülikooli Tuumafüüsika instituudis. Pärast pensionile minekut naasis isa kodumaale. Ta informeeris mind Eesti ajakirjanduses ilmuvatest lugudest, kus kirjutati memuaaridest, mis sisaldasid palju alusetuid väljamõeldisi. See kindlustas minus mõtet memuaaride vajalikkusest."

Käbin täpsustab, et isa memuaaride tekstid, mis jõudsid temani trükitud kujul, jäid raamatu jaoks peaaegu kõik alles. "Mis puudutab päevikuid, siis sealt võtsin maha kohad, kus käsitleti pereasju," lisas ta.