JOHANNES SAAR: Foucault rebib teki pealt
##Eks jõudnud Michel Foucault’ “Seksuaalsuse ajaloo” esimene köide eesti keelde nii nagu Arno Tali koolimajja – tunnid olid juba alanud. Teame ju, et kohalike kõrgkoolide õppeprogrammidesse jõudis nimeka prantslase mõttemaailm enne kui eestikeelsete kaante vahele. Viimastel aastatel ridamisi ilmunud tõlked kinnitavad vaid status quo’d, Foucault’d peetakse juba mõnda aega Eestiski oluliseks, tema intellektuaalse pärandi tundmaõppimisele raisatakse meilgi aega ja raha.
Suve hakul ilmunud “Seksuaalsuse ajalugu 1.” ilmus Avatud Eesti Raamatu sarjas, nagu ka tunamullune “Hullumeelsuse ajalugu” samalt autorilt. Raamatute esmatrükke originaalkeeles lahutab siiski 15 aastat ja Foucault’ intellektuaalne pöördumine teadmiste arheoloogia üldteemalt võimu genealoogia uurimisse.
Seksuaalsus on nagu hullumeelsuski Foucault’ arvates mingi ühiskondliku võimuakti tulemus. Kui 1656. aasta kuninglik edikt sai Pariisis avasignaaliks kõigi väidetavate hullude isoleerimiseks ühiskonnast spetsiaalsesse üldhaiglasse, siis seksuaalsus pagendati uusaja koidikul märksa ahistavamasse vangipõlve, nimelt diskursusesse. Seksuaalsust asuti aktiivselt kirjeldama nii kõnes kui ka kirjas. Hingekarjased nõudsid patustelt kõiki detaile ja peensusi, et otsustada “süü” suuruse üle, dotseerivad moralistid läksid aga lõpuni kõige hullemate “perverssuste” kirjapanemisel, et õhutada massides kristlikku meeleparandust.
Sündsus ja siivsus
Uusaja koidik, kodanluse sünd ja merkantilismi levik tõid kaasa uue moraalse korra, mida valitsesid kaks leegitseva mõõgaga inglit – Sündsus ja Siivsus. Need hamedesse rüütatud lõukoerad hoolitsesid selle eest, et kapitalismi kursi valinud õhtumaade kultuuri pääseks seksuaalsus sisse ainult hoiatava näitena sellest, “kui madalale võib üks inimeseloom langeda”. Mäletatavasti oli Paunvere köster see, kes nii kenasti võttis kokku Joosep Tootsi jumaliku otstarbe.
Foucault osutab, et valgustussajand legitimeeris lõplikult nõude, et seksuaalne vahekord peab olema tulemuslik – sellest peab sündima järeltulev põlv. Samal aastasajal sündis ju ka rahvastiku mõiste, juurdekasvu ennast hakati aga käsitama puhtpragmaatiliselt kui tootmisvõimsuse ressurssi. Pole ime, et uue moraali vundamendiks sai kristlikult laulatatud abielupaari “tervislik” heteroseksuaalne suhe. Kõigil teistel puhkudel arvati tegu olevat amoraalse lihatsemisega, mida ei salli ei protestantlik kasinuse eetika ega kapitalismi ratsionaalsusprintsiip. Lihalikust lustist sai kuritegu, hälve. Suur osa visalt taanduvaid modernismieelseid seksuaalkombeid sai aga psühhopatoloogia ja kriminalistika pädevusalaks. Teatud hulk sellest pagendati ka kirjandusse, olgu siis vagatsevasse või libertiinlikku (markii de Sade). Mõlema moraalseks hindajaks sai loomulikult majanduslikult arutlev äriseks heteropaaride vahel.
Hoiatavad näited
Foucault osutab ka, et samal ajal kui igasugune seksuaalne “hälbelisus” ja moraalne “lõtvus”, olgu siis homo- või biseksuaalne, kisti laboriteadusliku halastamatusega päevavalgele ning artikuleeriti “teaduslikeks analüüsideks”, võimaldati heteroseksile järjest enam privaatsust, looritatud sordiini ning väljaütlemata saladusi.
Heteroseksuaalsust hakati Õhtumaades vaikimisi eeldama, nagu ka selle juurde kuuluvat privaatsust. Kõik sellest erinev, igasugune teistsugusus pälvis aga kõrgendatud tähelepanu, moraalse halvakspanu ja esemestamise “hoiatavateks näideteks”.
