Austraallane John Hempton on praegu üks tuntumaid finantsblogijaid ehk peamiselt pangandusest, rahandusest ja aktsiabörsidel toimuvast kirjutaja. Hempton pole siiski ainult kirjamees. Ta on investor ja seetõttu teeb pidevalt, kui ühest või teisest pangast juttu tuleb, väikseid ääremärkusi stiilis „seal on mul positsioon”, „selle müüsin maha”.

Varem on Hempton töötanud eri investeerimisfondide ja varahaldusfirmade heaks. Mõnda aega töötas ta ka Uus-Meremaa rahandusministeeriumi heaks, mille tegevust ta aga iseloomustab fraasiga „intellektuaalselt ebakompetentne”. Seevastu Austraalia keskpankureid peab ta väga kompetentseks. „Kui Uus-Meremaal poleks oma raha, oleksid nad praegu sama hullus seisus kui Eesti,” kuulutab Hempton rõõmsalt.

Balti riikide majandusolukorra suhtes Hemptonil illusioone ei ole. Ta on suur iseseisva rahanduspoliitika fänn. „Ükski rahvas, kes laenab omas rahas, ei muutu maksejõuetuks,” teatab ta. Hempton toob näiteks omaenda kodumaa Austraalia, mille majanduses näeb ta mitmeid puudusi, kuid kus võimalus omas rahas laenata ja iseseisev rahanduspoliitika on suutnud majandust tasakaalus hoida.

Kui kümnenditagune Aasia kriis tegi investorid ka Austraalia suhtes ettevaatlikuks – Austraalia ekspordi suurim sihtturg on Aasia –, hakkas ka Austraalia dollar langema. „Mäletan omast kogemusest, kui kallid tundusid siis New Yorgi hotellid, kui New Yorgis käisin,” meenutab Hempton. Kuid tänu oma dollari odavnemisele muutus Austraalia konkurentsivõimelisemaks, jooksevkonto paranes, kriis möödus, Austraalia dollari kurss pöördus jälle üles ja New York ei tundunudki enam kallis.

Tõsi, nii lihtne see asi ka ei ole, teeb Hempton mitu mööndust. Esiteks on tähtis usaldus. Austraalia on sada aastat ajanud usaldusväärset rahanduspoliitikat, pidanud kinni oma lubadustest. See on radikaalne erinevus näiteks Lõuna-Ameerikast, kus riigid on iga väiksemagi raskuse ilmnedes oma sõna murdnud. Väiksemal määral kehtib sama ka Uus-Meremaa kohta. Neilgi on oma raha, kuid mitte nii kompetentne rahanduspoliitika. Uus-Meremaal ongi raha (laenamine) ikka paari protsendi võrra kallim kui naaberriigis Austraalias. „Aga Uus-Meremaad finantseerivad Austraalia pangad, umbes nii nagu Rootsi omad teid,” lisab Hempton.

Liiga kallis Riia

Oma raha puudumine, valuutakomitee süsteem ja sügav jooksevkonto defitsiit pani Hemptoni juba ammu Balti riikide majanduse tulevikku väga umbusklikult suhtuma. Nagu loo alguses öeldud, tunneb Hempton Balti riike siinsete rootslastele kuuluvate pankade kaudu. Näiteks Swedbanki aktsia langusest, kui selle kurss veel kõrgustes püsis. Nii müüs ta ise Swedbanki lühikeseks ehk tegi panuse panga aktsiahinna langusele.

Eelmisel aastal jõudis Hemptoni analüüs Balti riikide, konkreetselt Läti majanduse olukorra kohta ka Briti lehtedesse, mis eesotsas Guardianiga tema vaateid mõnuga vahendasid. Hempton käivitas arutelu, selgitades, miks Briti poissmehed üha enam kaebavad, kui kalliks on muutunud Riia prostituudid, Riia baarid ja Riia peod. Läti prostituutide hinnakirjast (selle kasvamisest) sai tuletada mõnusa makroökonoomilise õpetuse jooksevkonto defitsiidist, laenurahal buumivast majandusest ja pidevast konkurentsivõime kaotusest rahvusvahelisel turul.

Kui jätta aga kõrvale Hemptoni arvamus Balti riikidest, siis kõige huvitavam või vähemalt kõige õpetlikum osa tema jutust on vaade ülemaailmsele pangandusele, eri riikide tuntud ja vähem tuntud pankadele. Hempton ise ütleb sissejuhatuseks kaks aksioomi ehk aabitsatõde, mida kriis on panganduse kohta õpetanud:

Pangad ei saa olla liiga globaalsed. Kõige hullem lugu on siis, kui kokku saavad globaalsed pangad ja avatud majandus. Vaadakem näiteks Islandit, Iirimaad, Hollandit, Singapuri ja vähemal määral isegi Suurbritanniat ja ·veitsi. Panga suurust tuleb mõõta suhtes maksubaasi suuruse ja maksubaasi stabiilsusega, mis panka toetab.

Litsents vermida kulda

Pangad peavad olema enne ümberhindlusi ja enne riigimakse VÄGA kasumlikud. Teisiti öeldes: kui vaatad ühe panga bilanssi, siis ära vaata esimese asjana puhaskasumit, vaid seda, kui palju teenib pank enne makse ja enne ümberhindlusi. See loeb. Pangal peavad järelikult olema kõrged marginaalid. Kui sinu marginaalid on madalad nagu näiteks Jaapanis ja Saksamaal, siis võivad isegi väikesed kaotused sulle vee peale tõmmata. Samal ajal kui näiteks sellised pangad nagu Bank of America või Wells Fargo võivad teha oma varas hiiglaslikke allahindlusi, kuid suur kasumlikkus jätab nad püsima.

Viimase punkti kontekstis võib lisada, et Hempton oli üks esimesi (Warren Buffett oli teine), kes hakkas juba eelmise aasta lõpus rääkima, et paljudel pankadel pole häda midagi või vähemalt pole pankade probleemid sellised, nagu mõned majandusteadlased arvavad. Näiteks vaidles Hempton Nobeli laureaadi Paul Krugmaniga. Krugman ütles, et kui ühel pangal (konkreetset nime küll nimetamata vihjas ta Citigroupile) on 2 triljoni dollari eest vara ja 1,9 triljoni dollari eest kohustusi, kuid suur osa, ütleme 200 miljardit dollarit, on toksilist väärtuseta vara, siis on ju tegelik seis selline, et pangal on vara 1,8 triljoni eest ja kohustusi 1,9 triljoni eest. Ehk ta on vee all. Pankrotis. Ja ainult lootus, et valitsus panga päästab, annab ka panga aktsiahinnale veel mingi mikroskoopilise väärtuse.

Hempton vaidles selles asjas Krugmanile vastu. Ta ütles: oletame, et jutuks olev pank on teeninud oma varadelt 3% aastas ja maksnud oma kohustustelt välja 1%. Ehk teeninud aastas 54 miljardit dollarit ja maksnud välja 19 miljardit dollarit. See tähendab – enne makse ja enne ümberhindlusi. Kuid mis peamine: pank ei ole lootusetu. Kui anda piisavalt aega, suudaks pank ennast ise rekapitaliseerida. Just see ongi üks Hemptoni peamisi teese, et tuleb vaadata panga teenistust (marginaale) enne igasuguseid ümberhindlusi. Isegi kui need toovad suurt kahjumit, suudab pank probleemid üle elada. See muuseas on ka Eestis tegutsevate Rootsi pankade lootus. Kahjum on praegu küll suur, sest pangad hindavad oma vara alla, kuid aruandes ümberhindluse reast eespool on teenistus endiselt päris kopsakas.

„Kui sul on pank, millel on piisavalt turujõudu ja mitte liiga palju konkurentsi, siis on ta väga kasumlik,” ütleb Hempton. Ta viitab, et tasub vaadata näiteks Prantsuse pankasid kodumaal, Austraalia pankasid, Hispaania pankasid: „Kui sul on oligopoolne pank, siis on sul litsents vermida kulda.”

„Tavaliselt on liigne kasumlikkus halb. Majandusteadlastele meeldib konkurents. Ma arvan, et aja jooksul õpivad nad armastama konkurentsi igal pool mujal, välja arvatud panganduses,” võtab Hempton oma suhtumise kokku.

Maailma riigid ja nende pangad

John Hemptoni kiire – nagu ta ise ütleb: kümne minuti ja laia pintsliga maalitud – pilt eri riikide pangandusest.

Island – väike maa, väga avatud, väga suured pangad. Katastroof.

Suurbritannia – kümmekond aastat tagasi toimus seal suur kinnisvaralaenude hinnasõda. See sõi ära maksu- ja ümberhindluse-eelse kasumi. Royal Bank of Scotland on suurem kui Bank of America, kuid erinevalt tollest ei suuda RBS ennast välja lunastada – pole seda kasumlikkust. Suurbritannia kohta saab ka öelda: globaalsed pangad ja keskmise suurusega riik ei ole hea kombinatsioon.

Holland – Islandi leebem versioon.

Iirimaa – Islandi leebem versioon.

Austria – Islandi leebem versioon.

Hispaania. Pankadel on enne makse ja ümberhindlusi väga suur kasumlikkus, kuid riigi majandus on katastroofiline. Seni on hea (väike konkurents ja tänu sellele väärtuslikud pangad) suutnud üles kaaluda halva (Hispaania võimetus omaenda raha emiteerida).

Prantsusmaa. Oligopoolsed pangad, eriti piirkonniti. Mõnigi piirkondlik pank on väga kasumlik ja lausa groteskselt üle kapitaliseeritud. Prantsuse pankade pärast tasub muretseda siis, kui nende Pariisi kontor üritab teha „matemaatilist finantseerimist” või kui nad püüavad korraldada piiriülest pangandust.

Austraalia – majandus peaks olema katastroofiline, aga Austraalia saab ise raha trükkida, laenata omaenda rahas ja lasta Austraalia dollari kursil vabalt ujuda. Kõik head asjad. Pealegi on Austraalia pangad üsna oligopoolsed.

Uus-Meremaa. Austraalia õnnelik naaber. On Austraaliaga võrreldes väike ja kõik pangad kuuluvad austraallastele. Uus-Meremaal on vedanud, kuid tegelikult peaks ta välja nägema nagu Eestis, ja ükskord nad jõuavadki megakatastroofini.

Saksamaa on nagu Jaapan. Puudub maksueelne kasum. Äärmuslik versioon on Commerzbank, kelle tavaline maksu- ja provisjonieelne kasum on 1,8 miljardit. Nüüd võlgneb ta valitsusele 12 miljardit 10% intressiga. Nad ei suuda eales kasumisse jõuda.