Kui fotograafiga Voronja galeriisse – see on ühtlasi galeristide ja elukaaslaste Raul Oreškini ja Kaili Kase suvekodu – jõuame, kostab laua ümbert mõnus lobisemine. Naabrid on külla tulnud, uudised vajavad jagamist. Ja viimase poole aasta jooksul on toimunud nii mõndagi.
Suve lõpus pani Raul maha Tartu Uue Teatri direktori ametikoha. Teatriga on suhted endiselt soojad, ent kevadel teda ootamatult tabanud infarkt pani prioriteete ümber hindama. Just infarkti tõttu on eelmise aasta 9. mai Raulile ja Kailile erakordselt hästi meelde sööbinud. Kaili küpsetas Tartu Uue Teatri esietenduse järgseks peoks kooke, kui sai teatrist ootamatu kõne: Raul on kiirabiautos teel haigla poole, kahtlustatakse infarkti.
Tagantjärele sain aru, et Raul pole üldse kunagi aru saanud, et tal süda on.
Tollel hommikul ei tundunud midagi valesti olevat. Raul läks esmalt Emajõe äärde pildistama ja seejärel teatrisse. „Siis tundsin, et midagi nagu pigistaks ja et see ei lähe üle. Läksin puhkeruumi, kus oli Hannes (Einpaul, kolleeg Tartu Uuest Teatrist – K. V.). Küsisin, kas ta on autoga, et ehk saaks mind koju viia. Nii palju sain sel hetkel ka ise aru, et peaksin pikali heitma. Aga Hannes nägi, et olen näost täiesti valge, ja helistas kohe kiirabisse,” meenutab Raul.
Infarkti ei osanud ta ise õrnaltki kahtlustada. Ei mingit filmidest tuttavat südamest haaramist, hingeldamist, pikali kukkumist. Ka operatsioon, millega veresoonte ummistus eemaldati, möödus nii kiiresti, et Raul ei jõudnud arugi saada, mis toimub. „Kui intensiivi jõudsin, küsisin, kas operatsioon tuleb ka. Mulle öeldi: teil oli operatsioon juba ära,” meenutab Raul.
Seni ei olnud tal ühtki terviseprobleemi. „Toitun keskmisest tervislikumalt, liigun palju, käin regulaarselt trennis… Ma ei tea, mis juhtus,” on Raul nõutu. Kaili seevastu ütleb, et oli olukorraks mõnes mõttes valmis. „Raul ei hoia oma energiaga tagasi. Ta panustab kõigesse ja ilma stressiolukordadeta ta vist ei toimikski. Tagantjärele sain aru, et Raul pole üldse kunagi aru saanud, et tal süda on,” sõnab Kaili. „Mina tunnen kogu aeg, kuidas süda tuksub.”
Järgnes mitu kuud taastumist Voronjas. Selle aja jooksul jõudiski Raul äratundmisele, et ei taha enam teiste jaoks tööd teha, ehkki Tartu Uue Teatri seltskond oli sama hästi kui perekonna eest. „Sain aru, et kui ma kohe ei tee otsust ära tulla, siis ei tee ma seda kunagi. Raadios ketras samal ajal reklaam: tule maastikuehitajaks, toimub järelnoppimine…”
Suve lõpus andis Raul teada, et ei jätka tööd teatris. Ta läks Räpina aianduskooli maastikuehitajaks õppima ja nüüd loovad nad koos Kailiga Hooandja platvormi toel Voronjasse skulptuuride aeda.
Vigane GPS ja kodu vanausuliste külas
Läheme ajas natuke tagasi. Voronja galerii sünniloost on saanud juba legend, aga vahest tasub seda siiski meenutada. 2013. aastal juhatas nimelt GPS Rauli ja Kaili eksikombel Peipsi veerele vanausuliste külasse. „Astusime autost välja ja jäime suu ammuli vaatama,” kirjeldab Raul esimesi muljeid Varnjast. „Tohutu loominguline plahvatus!” meenutab Kaili. Kes oli maja juurde teinud rehvidest kaunistuse, kes vanadest Visu suuskadest aia. Elamud on Varnjas üksteise kõrval reas, peaaegu igaühe kõrval paistavad kaarjad paadikuuriuksed. Need avanevad suviti ka külalistele (kes siis Peipsi sibulaid ei teaks?). „Igaüks teeb, mis tahab. Kes tahab palkmaja, teeb palkmaja, kes tahab silikaattellistest maja, teeb selle. Ja vanu maju ei lammutata, vaid paigatakse. See on väga tore, lipp lipi, lapp lapi peal.”
Algul arvati üleüldse, et oleme nälgivad kunstnikud, ja toodi süüa. Et kuidas te nüüd olete niimoodi, peenraidki pole ja midagi ei kasva.
Mõnd aega hiljem said nad teada, et Varnjas müüakse maja, ja sõitsid taas kohale. Mingit aknakardinate vahelt piilumist ei olnud. „Naabrid lõid uksed valla, rääkisid kohe ära selle maja kogu ajaloo, nii head kui ka vead,” meenutab Raul. Ta arvab, et just tänu naabritele nad lõpuks majaomanikeks saidki. „Naabri-Niina küsis, mis hinnaga maja müüakse. See oli midagi 20 000 euro kanti. Ta ütles, et misasja, las müüvad 5000 euroga!” Päris sellise summa eest maja ei saadud, ent just tänu naabritele algsest märkimisväärselt soodsamalt küll.
Maja pakkus kõvasti avastamist. Kõikvõimalikud sopid, mahajäetud kraam… Varem olid seal elanud õde ja vend, kes olid maja risti-rästi pooleks ehitanud. „Venna poolel polnud ustki, ta käis tuppa akna kaudu, mille ees oli muul ajal tabalukk,” meenutab Raul. Sama aken on muide nüüdki suviti pidevalt avali – galerii külalised saavad sealtkaudu osta vahvleid ja kohvi.
Mõte galerii rajada ei olnud sugugi algusest peale nendega. Pigem oli see üks võimalus, millega anda sõpradele põhjus külla tulla, aga pakkuda ka kohalikele uut ja huvitavat. Voronja galerii näitused kajastavad kaasaegset kunsti. „Me oleme ju linnavurled, ei oleks mõtet hakata kohalikke teesklema,” ütleb Kaili. Ühtlasi oli see aeg, kui Tartus üksteise järel galeriisid suleti. Distants ei tundunudki kuigi suur probleem. Eestlaste kultuurihuvi on ju teada: pole mingit probleemi suveteatri pärast kasvõi päikesetõusuks Eesti teise otsa sääskede pureda sõita. Mõni asi siis Tartust 40 km kaugusele galeriisse tulla.
Külalapsed olid enne kella 12 ukse taga reas ja nõudsid videomängu. Ütlesime, et see ei ole videomäng, siin on galerii ja see on eksponaat.
Meenutustest veel nii palju, et esimese näituse kureeris 2014. aastal Kiwa. „Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki” tõi Voronja galeriisse kohale nii palju inimesi, et teele tekkisid ummikud. Aed oli punkareid täis. Raul ja Kail veidi pelgasid küll, et asi võib käest minna. Ja üleüldse, mida naabrid asjast arvavad? Ent läks vastupidi. „Ühest bussist tuli välja Villu Tamme. Naabrinaised tundsid ta ära, taipasid, et see on ju see „Perestroika” mees! Seepeale sulasid kõik südamed,” muheleb Raul. „Aga vanausulised on ju ise tegelikult väga pungid! Kui valitsus nende usu keelas, tulid nad siia, et oma usku säilitada. Mis see siis on, kui mitte punk?” märgib Kaili.
Nüüdseks on galeriis tehtud näitus igal suvel. Kohalike laste jaoks oli vaieldamatu tõmbenumber möödunudsuvisel näitusel välja pandud virtuaalreaalsusprillid. „Külalapsed olid enne kella 12 ukse taga reas ja nõudsid videomängu. Ütlesime, et see ei ole videomäng, siin on galerii ja see on eksponaat. Nad õppisid sõnavara ära ja järgmisel korral küsisid: kas eksponaati saab vaadata?” naerab Raul.
Naabrinaine, 91-aastane Tanja on galeriisse voorivate külaliste tõttu harjunud, et ega suvel saa rahus rohidagi – keegi tahab ikka peenraid pildistada. „Tegelikult naabritele see pigem meeldib, siinsed peenrad ongi vaatamisväärsus!” ütleb Raul. Need on kõrged ja nagu joonlauaga aetud. Kuivõrd Peipsi-äärne maa on märg, tehakse peenrad nii kõrged, et ulatuvad esialgu põlvini. Suve lõpuks on peenravahed täitunud kitkutud umbrohuga ja järgmisel suvel liigub peenar omakorda endisse peenravahesse.
Teine naabrinaine Aino tuleb jällegi alati appi, kui autosid saab liiga palju. Näitab, kuidas paremini parkida. „Meid on siin väga hästi hoitud. Algul arvati üleüldse, et oleme nälgivad kunstnikud, ja toodi süüa. Et kuidas te nüüd olete niimoodi, peenraidki pole ja midagi ei kasva,” muigab Raul. Nüüd küpsetavad nad ise suviti iga päev vahvleid ja jagavad ülejäänud kraami omakorda õhtul naabritele laiali.
Skulptuuride aed
Maja ümber on lahmakas maad, mida kunstnikud on paar korda oma projektides kasutanud, kuid mis on enamjaolt seisnud tühjana. Mõne aja eest – kumbki ei mäleta, kumma idee see oli – turgatas Raulile ja Kailile pähe, et see maa võiks ju saada hoopis skulptuuride aiaks.
Kujutava kunsti valdkonna elavdamise ja galeriide ees hirmu maandamise olid nad Voronjaga juba ette võtnud. „Kardetakse, et ehk ei saada teostest aru. Või mõeldakse, kui kaua peaks üht teost vaatama, et olla tõsiselt võetav. Päris palju hirme on, seejuures isegi inimestel, kes on kunstiga igapäevases heas suhtes!” imestab Raul. „Aga üks liik kunstnikke on ikkagi üsna õnnetus olukorras. Need on skulptorid, kelle jaoks turgu peaaegu polegi,” nendib Raul. „On üks Tallinna skulptor ja üks Tartu skulptor, keda kõik teavad, teisi üldrahvalikult eriti ei tuntagi.” Sellest sündis mõte teha Voronja aiast üks platvorm, kus kunstnikud saavad oma teosed välja panna ja inimesed omakorda näha, et ka koduaeda võib skulptuur sobida.
Aga millised on nende enda esimesed mälestused skulptuuridest? Kaili ütleb, et tema täielik iidol oli lapsepõlves Lydia Koidula monument. „Jalutasime vanaemaga pidevalt selle lähedal ja mulle hirmsasti meeldis seal. Ütlesin, et tahan saada Lydia Koidulaks! Mitte küll tema luuletuste pärast, vaid ilusate juuste…” Raul mäletab aga Ülo Õuna „Isa ja poja” kipskuju Tallinna Rahva Raamatu poest. „See tekitas minus erisuguseid emotsioone, see oli kummastav ja isegi õudne: beebi, kes on isaga sama suur, ja kõik need veidrad proportsioonid. Kui see Tartu linnaruumis lõpuks pronksi valati, oli mul aga hea tunne. Alles millalgi täiskasvanuna sain aru võrdsuse printsiibist, kunstnikumõttest, mis selle juures oli.”
Skulptuuride aed peaks praeguste plaanide järgi avatama 23. mail. Esialgu pannakse sinna viie kunstniku teosed. Varem galerii näitustel osalenutest on esindatud Kaisu Koivisto, kelle teraslinnud olid Voronja viienda suve näitusel. Timo Tootsilt tuleb elusskulptuur, mis vahendab üle lendavate lennukite infot, ja Jan Kausilt (jah, Voronja jaoks on kirjanikust saanud kunstnik) „Naerusuu”. Voronja uuteks osalisteks tulevad kunstnikud Terje Ojaver ja Teet Suur.
Üks viiest esimesest Voronja skulptuuride aia kunstnikust hakkab olema Jan Kaus. Ent Kausi teame ju hoopis... kui kirjanikku? Niisiis, Jan Kaus annab aru: „Rangelt öeldes pole minust siiski skulptorit saanud. Mulle anti lihtsalt võimalus pisut Kostabit mängida – mu joonistuste järgi rajatakse üks maastikuobjekt. Muidugi on siin ka eellugu. Mari Kartau kutsus mind 2015. aasta suvel Voronja galeriis toimunud näitusele „Comeback”, kus osalesid n-ö kadunud kunstnikud. Joonistasin näituse jaoks kaks eskiisi, mille järgi rajati puidust skulptuurid. Praeguseks on need läinud kõige kaduva teed, kuna tahtsingi luua efemeerseid objekte. Uus tuleb vastupidavam.”
See pole aga veel sugugi kõik. Novembri lõpus avasid Raul ja Kaili Tartu Aparaaditehase juures tARTu poe. „Leidsime, et Tartust ja selle vaadetest on tehtud nii palju teoseid. Tekkis mõte teha detsembris näitusemüük. Pealkirjaks tahtsime panna „Tartu pood” – see on nostalgiline, sest seda poodi ennast enam pole. Tartu nimes on aga omakorda juba art sees…” selgitab Kaili. Aparaaditehasest lootsid nad pop-up-kunstipoe jaoks ajutise ruumi leida. Pood ehitati kiiresti üles ja juba uuris kirjanik Urmas Vadi, kas ta võiks seal oma raamatuesitluse korraldada. „Aga ta tahtis seda teha varem, kui meie olime mõelnud. Nii et 30. novembril avasime poe, meile tuli plaksust 70 inimest kohale, Vadi pakkus suppi ja esimesel päeval müüsime maha kaks maali,” kirjeldab Kaili.
Läks nii, et ruumi pakuti neile hoopis pikemaks ajaks. Nüüd on see paari kuu jooksul kujunenud kunstipoeks, kust ostavad kunsti ka noored. See omakorda viis mõttele proovida uusi formaate. Enne kui mõte lõpuni mõeldud, võtsid juba ühendust hommikudisko korraldajad eesotsas Maari Soekoviga, kes on ise samuti kunstnik. Nii et pühapäeviti peetakse tARTu poes nüüd hommikudiskosid. „Ei mingit häbelikkust, kell kümme on uksed lahti, inimesed tulevad, tantsivad, lähevad sujuvalt edasi ja nii see käib,” räägib Raul.
PS. Tartu Uus Teater ei ole kummagi jaoks võõraks jäänud, nüüd osalevad nad teatri tegemistes eelkõige publikuna. Meeskond suhtus Rauli lahkumisse mõistvalt. Veel enam, nagu Kaili meenutab: „Ivar Põllu ütles tookord, et ju see oli Rauli südame soov. Et ta ise poleks ehk arugi saanud, aga süda soovis.”
