Juhan Ulfsak Foto: Tanel Meos

••Kuidas seda Münchenis etendatavat teost iseloomustada?

See ei ole Dostojevski „Kuritöö ja karistuse” ümberjutustus. Lavastus on sündinud romaani ainetel tehtud improvisatsioonidest. Esimene osa on tsirkuse vormis, seal on naljakaid, kurbi ja ka julmi stseene. Teine osa on teistsugune.

••Ja sinul on Raskolnikovi roll?

Raskolnikovi ei ole. Romaanist tuttavaid tegelasi pole, on tsirkusest pärit karakterid. Mina mängin mustkunstnikku, silmamoondajat, tumedat deemonlikku tüüpi töönimega Bad Pinoccio.

••Aga vanaeit ometi tapetakse kirvega?

Meil ei olegi trupis vanemat naist. Aga tapetakse laval päris palju, sealhulgas ka kirvega. Ma päris ei taha kõike ära rääkida, äkki keegi tuleb Mün­chenisse vaatama.

••Milline on olnud vastuvõtt?

Positiivse poole pealt on tõstetud esile rühmatööd ja improvisatsiooni. Meil on rahvusvaheline trupp. On näitlejaid Soomest, näiteks Hannu Pekka Björkman, kellest saab kohe Soome teatrikõrgkoolis näitlejatöö professor. On fantastiline näitleja Annamária Láng Ungarist. Meile, kes me oleme tuttavad Smedsi töömeetodiga, on kõik arusaadavam kui kohalikele näitlejatele.

••Kas publiku hulgas on ka äraminejaid?

Ikka on, nagu ka teistel etendustel. Publik võtab üsna selgeid seisukohti: osa lahkub kirudes, osa tõuseb püsti ja karjub „Braavo”. Meie etenduselt lahkub natuke rahvast siis, kui kisub vägivaldseks, neil on vägivallaga probleeme. Ja abstraktsete tungidega, eriti kui need on rühmaviisilised. Kui hiljutise jalgpalli MM-i ajal suur hulk sakslasi koos rahvuslipuga skandeeris, tekkis Saksamaal diskussioon, kas nii palju sakslasi ikka võib korraga koos olla.

Kui teatrilaval ongi vägivalda, siis see peab olema põhjendatud, peab olema näidatud, mis vägivallani viis, mis probleem sellega on. Kuna meie etendus on abstraktsem, siis mõnesid vihastab, et julmus pole põhjendatud. See on minu analüüs, aga äkki lähevad lihtsalt pissile, ei tea.

••Kui kerge oli Kammerspielesse sulanduda?

Kammerspiele uus intendant hollandlane Johan Simons on toonud teatrisse muutusi, rahvusvahelist liikumist, mida näitab ka meie seal olek. Meg Stuart tegi Kammerspiele näitlejatega tantsulavastuse, mis on kõike muud kui Kammerspiele pealiin. Uus juht tahab teatrit raputada.

Nii see Saksa teatrites käib. Uut juhti valitakse hoolikalt, kuid kui ta on juba paigas, antakse talle vabad käed. Lastakse teha seda, mis ta tahab.Teatrit teevad näitlejad väga pühendunult.

Kammerspiele esindab Saksa teatri peavoolu, mis pole meie peavooluga võrreldav. Lavastajateater, kontseptuaalsed lavakujundused. See on edumeelne teater ja neil läheb praegu hästi. Kaks Kammerspiele lavastust said kutse Theatertreffeni festivalile, kuhu kogutakse saksakeelse kultuuriruumi teatriparemik. Nad lähevad peagi mängima Jaapanisse, üldse reisivad palju.

••Kas „Raskolnikovi Siberi tsirkus” ka kuhugi viiakse?

Mingeid kutseid on. Lavastust on tehniliselt raske liigutada.

••Kammerspiele on rohkem kui teater, see on institutsioon. Kuidas selline masinavärk toimib?

Saksamaal käib praegu väga intensiivne diskussioon, mis on saanud alguse raamatu „Kultuuriinfarkt” ilmumisest. Selle raamatu üks autoreid Armin Klein väidab, et Saksamaal pannakse liiga palju raha suurtesse kultuuriinstitutsioonidesse. Raha läheb valesse kohta. Peetakse üleval tohutuid kollektiive. Orkestrites on hästi makstud pillimehi, kes ei viitsi ise mängima minna ja saadavad enda asemel „keha”. Raamat, mis kutsub kultuurile minevaid kulusid üle vaatama, on kutsunud esile tulised vaidlused. Üks, kes vihase vastulause kirjutas, oli ka sellesama Kammerspiele intendant Johan Simons.

••Kui tõhus on selline suur teatriorganism? Kuidas masin töötab, kui on tarvis laval kuhugi üks nael lüüa?

Enne kui keegi naela lööma hakkab, tuleb vaatab asja üle mees, kes otsustab, kas naela on igati ohutu lüüa. Nael saab löödud, aga mitte nii kiiresti, kui Von Krahli teatris.

Inspitsient on vasakul pool lava, teine paremal pool. Ei saa ise enne lavale minekut kingi jalga panna, sest on inimene, kes peab seda tegema. Suur maja töötab nagu kellavärk, kuid vahel jääb paindlikkusest puudu. Kristian Smedsi meetoditega selline töö alati ei klappinud. Ene-Liis Semper oli lavakujundust luues kahe tule vahel, Kristian tahtis lahendustega veel oodata, aga töökojad nõudsid juba projekte.

Meie töötamise ajal oli maja alates töökodadest valveasendis. Kui tükk välja tuli ja see inimestele meeldis, siis oldi rõõmsad. Palju anti andeks. Aga alguses oldi umbusklikud.

••Eesti oma tohutu vaatajate arvuga on teatrimaa. Milline on praegu Saksamaal teatri maine? Kui palju teater ühiskonda kõnetab?

Väga, teater on tähtsal kohal. Teater on nähtav, temast kirjutatakse palju. Vahetult pärast meie esietendust ilmus seitse pikka arvustust.

Saksa teatris on tavaline, et inimene läheb etenduselt minema. Mitte sellepärast, et tal oleks igav, vaid ta ei ole nõus lavalt kostvate seisukohtadega. Teatris käib ühiskondlik diskussioon ja ka kriitikud lahkavad lavastusi ühiskondlikust vaatepunktist.

Teater tellis nobelist Elfriede Jelinekilt uue näitemängu ja peagi tuleb selle maailma esietendus. Siis sõidavad Münchenisse kokku kõik saksa kultuuriruumi teatrikriitikud.

••Kas teil on olnud ka Publikumsgespräch, Brecti laadis arutelu rahvaga?

Veel pole koos trupiga olnud, aga kindlasti tuleb. Seni on dramaturgid kohtunud publikuga ja rääkinud lavastusest. Kammerspiele kohvik on jagatud pooleks, on publikule mõeldud pool ja teatritöötajate pool. Pärast etendust võetakse vahesein ära ja siis tuleb suhelda inimestega, kes on pärast etendust jäänud klaasi veini või õlut rüüpama.

••Kuidas kriisis Euroopa elab? Millest räägitakse?

Kui see on kriis, siis sellises kriisis tahaks ma elada. Tegemist on Euroopa jõukaima osaga. Baieri liidumaa on rikas, ta maksab ülejäänud Saksamaale peale. Baierlased ise räägivad: kaua me peame Berliini boheemlaste arveid kinni maksma! München on kallis linn, seal on Saksamaa kõrgeimad üürid. Ka meie mõistes üsna eakad inimesed elavad kambakesi ühes korteris, sest hinnad on kohati uskumatud.

••Filmil „Seenelkäik”, kus sul on Zäki roll, on läinud ülihästi. Kas oskasid seda ette näha?

See on meeldiv üllatus.

••Mida arvad teooriast, et Andrus Ansip ja Kristen Mi­chal on andnud „Seenelkäigu” turundusse oma panuse, luues huvi filmi vastu, milles on kriitiliselt esitatud poliitiku kuju?

See film polnud mõeldud osutama poliitika kitsaskohtadele. Kui ma stsenaariumi lugesin, veetles mind metsamotiiv, see absurdsus, mida inimesed metsa sattudes kogesid.

See võib küll nii olla, et tänu neile tublidele meestele on filmi vastuvõtus tulnud esile teose poliitiline pool. Tänu neile selle eest. Tean, et Kristen Michal on käinud ringi valges patukahetsuse kampsunis, mis on filmist pärit. Tom [Hussar] ei saanud stsenaariumi kirjutades seda võimalust ette näha, Silvergate juhtus ju pärast filmivõtteid.

••Kes on Zäk? Miks tema, kes alguses püüab Aadu Käguga distantsi hoida, on lõpuks temaga samas paadis?

Ta muutub. Ühised kannatused konsolideerivad. Kriitilisel ellujäämisel on ikka koostööd tehtud.

••Kas muutumine tähendab kunstnikuisiksuse mandumist?

Ma ise seda rolli tehes nii ei mõelnud. Võib-olla Toomas Hussar mõtles.

••Aga mida arvata väljaspool Zäki rolli kunstirahva aktiivsusest ja vastutusest?

Üheselt ei saa midagi öelda, inimesi on erinevaid. Osa üritab luua uusi kodanikuühiskonna struktuure väljaspool erakondi. Teised irisevad skeptiliselt. Paljud teevad poliitilist kunsti. Teater NO99 on üritanud ühiskonnas toimuvat operatiivselt kajastada ja neil on see päris hästi õnnestunud. Nad on tahtnud ja suutnud debatti siseneda. Selle eest on võimalik muidugi saada süüdistus populismis.

Aga üldistades võib öelda, et meie teater on olnud poliitiliselt väga impotentne. On olnud liialt palju nautimist ja mugandumist, kui asjad liikusid n-ö paremuse poole. Kui keegi proovis kriitiline olla, käratati talle peale: mis sa mögised, elu läheb ju paremaks. Näiteks ESTO-TV-d üritati peavoolumeedias vägisi mingiks „narkomaanide palaganiks” tembeldada. Tegelikult oli ju tegemist puhtalt poliitilise aktiga. Meie „parempoolsele eduloole” oleks võinud olla enam alternatiivset vaatepunkti, kriitikat. Oleks võinud poliitikapoistel kogu aeg rohkem ora tagumikus hoida. Nüüd siis üritatakse kogu teivas ühekorraga sisse lükata, eks näis.

Teatri peavool on mugandumisega eriti libedalt kaasa läinud. Meil ei ole keset linna suurt teatrit, kes suhtuks võimu kriitiliselt. Saksamaal on see teatri üks põhiülesandeid.

••Millised on tulevikuplaanid?

Olen mõtteid kogunud, kevadel hakkan lavastama. Alustame Von Krahlis tööd briti näitekirjaniku Sarah Kane’i näidenditega, loodame sügisel esietendada.

••Aga näitlejatöö?

Soomes on mul lõppemas filmivõtted. Mängisin Pirjo Honkasalo uues mängufilmis, mille ta teeb Pirkko Saisio romaani „Betooniöö” põhjal. Esilinastus on järgmise aasta sügisel. See on kaasaja lugu ja ma mängin meest, keda mõistetakse valesti. Honkasalo on Soomes suur autoriteet, koostöö temaga oli rikastav. See ei ole välismaalase roll, olen lihtsalt imeliku aktsendiga mees.Kes ta on?Juhan Ulfsak
Näitleja ja lavastaja

••Õppinud Viljandi kultuurikolledžis. Täiendanud end Helsingi teatrikõrgkooli kursustel.

••Alates 1998. aastast Von Krahli teatri näitleja.

••Kahel auhindamisel on tõstetud esile tema Treplevi rolli Von Krahli teatri lavastuses „Kajakas”.

••2008 osales näitlejana Kristian Smedsi Brüsseli flaami rahvusteatris tehtud lavastuses „Mental Finland”.

••Lavastanud lavastused „Idioodid” (Von Krahli teater 2010) ja „Vaata raevus tagasi” (Teatteri Jurkka, Helsingi 2011)

Mängib Kristian Smedsi lavastuses „Rodion Raskolnikovi imaginaarne Siberi tsirkus” („Der imaginäre Sibirische Zirkus des Rodion Raskolnikov”), esietendus Müncheni Kammerspieles 6. oktoobril 2012.

Järgmised etendused Münchenis 14., 18., 19., 21., 26., 29. novembril, 1., 12., 13., 15., 16, 19. ja 20. detsembril.

Müncheni Kammerspiele

Asutatud 1911. Teatris on esietendunud paljud saksa näitekirjanduse tähtteosed. Seal on lavastanud Bertolt Brecht, Peter Stein, Robert Wilson, Georde Tabori.„Risto Kübarat hinnatakse”••Kuidas läheb Kammerspieles teisel eestlasel Risto Kübaral?

Ma ei ole kahjuks näinud tema tükki „Orpheus laskub põrgusse”, kus tal on peaosa. Meid on teatris pandud paralleeli, nii et mõlemal on tavaliselt etendus samal õhtul. Vastukajadest paistab, et tal läheb väga hästi, nüüd valmistab ta Münchenis ette juba järgmist tööd, mulle paistab, et teda väga hinnatakse ja hoitakse seal.

Ta oli „Orpheusega” palju raskemas olukorras kui mina. Mul oli rahvusvaheline trupp, proovid käisid inglise keeles. Tema on nii-öelda üksi huntide seas. Aga mis ta ise sellest kõigest arvab, tuleks ikka temalt endalt küsida.

••Kas mõtlesid sellele, et sada aastat tagasi tegid Pinna ja Altermann siin teatrit ja läksid sarnaselt teiega ühel hetkel Saksamaale?

Ma ei teadnud seda. Kumb meist siis on Pinna ja kumb Altermann?