Jumala sõja tänapäevane pale

Hästi paks ristisõdade raamat räägib mõõgaga vehkimisest märksa vähem kui Kristuse haua vabastamisega seotud sõjakäikude rahastusest ja logistikast – tulemust otsustavatest asjaoludest. Ent veel rohkem on juttu propagandast.

Sõna propaganda tollal teadupärast ei tuntud, aga Christopher Tyerman ei kõhkle seletamast 11. ja 12. sajandi nähtusi tänapäevaste mõistete ja arusaamadega. Näiteks kirjutab ta palveränduritega seotud turismist. Kui sinna lisandub seletus, et palveränduritest sõltusid teatud maksud ja majandustegevus, siis miks ka mitte. Nii ta on, reliikviad polnud mitte ainult pühad, vaid ka tulusad.

Tyerman mõõdab tuhandeaastast elu tänapäevase „multikulti” mallidega ja leiab, nagu paljud varasemadki uurijad, et ristisõjad pöörasid maailma elu suurema sallimatuse ja vägivalla poole. Hoolikalt uurib ta ristisõdijate omakasupüüdlikke motiive, nii et kriitilisust on käsitluses akadeemiliselt parasjagu.

Eriti hoolikalt toob autor esile iga konkreetse sõjakäigu ideoloogilised ja propagandistlikud lätted. Kelle õhutusel ristisõjakäigu masinavärk käima läks? Kes selleks oma rahalise panuse andis?

Raamatus leiavad käsitlemist ka Läänemere kallastele ulatunud ristisõjad, kuid need jäävad episoodide staatusesse. Loomulikult jõuab põhjalik autor ka Henriku Liivimaa kroonikani, kuid tema ei nopi sealt välja Lembitu nime. Isegi Kaupo oma mitte. Küllap peitub sellises kõrvalt tulevas hinnangus järeldus, et need tegelased on tähtsad üksnes kohalikus minevikumütoloogias.

Akadeemilise väljaandega käib kaasas suur aktuaalne lisaväärtus. Selle annab teosele näiteks kolonel Gaddafi, kes nimetab Liibüat pommitavaid NATO vägesid ristisõdijateks.

„Jumala sõda”

Christopher Tyerman

Tõlkinud Marek Laane

Varrak