Jumalaga, Evald Okas!
Okas on Eesti kunsti Picasso. Suure modernismi klassikuga ei seo teda mitte ainult üle inim-võimete ulatuv teoste arv, vaid ka hingesugulus, mis avaldub eel-kõige graafikas. Mõlemad nad olid virtuoosid, kes innustusid muuhulgas lastejoonistuste vahetusest. Picasso armastas öelda, et „lapsena joonistasin ma nagu Raffael, kuid kogu ülejäänud elu õppisin joonistama nagu laps”. Ka Okas hindas lastejoonistusi kui kunsti, tal oli vaid kahju, et tal polnud alles enda lapsepõlvejoonistusi, see-eest hoidis ta alles lastelaste joonistusi.
Evald Okas oli kuidagi geneetiliselt loominguline natuur, millele pani alguse lapsepõlvekodu. On öeldud, et kui Leonardo või Raffael oleksid sündinud käteta, saanuks neist ikkagi kunstnikud. Õnneks olid Okasel mitte ainult käed, vaid lausa kuldsed käed, mille kaudu tulid meisterlikud pintsliga tehtud maalid ja eri tehnikas graafilised lehed. Maalides näeme impressionistlikku elegantsi, graafikas jõulist meetodit, mis paistab ka fotodelt tema tööst: rusikasse pigistatud nuga, mis plaadile kujundit loob.
Kuid manuaalsest meisterlikkusest jääb suure kunstniku sünniks väheks. Vaja on ka ümbritseva maailma nägemist. Võib öelda, et Evald Okase peamiseks huviks oli inimene – nii välimuse kui ka sotsiaalse rolli poolest. Olen nõus Villem Raamiga, kes kirjutas 1982. aasta monograafias Evald Okasest, et Okase kunst on „siiralt elujaatav, sügavalt humanistlik ja täis kiindumust loovasse elusse ning elurõõmu poeesiasse”.
Okaselt endalt: „Töötada tuleb nii kaua, kui saad modelli anda edasi vabalt ja iseloomulikult.” Siin avaldubki tema nõudlikkus inimese, olgu see sõdur, tänavatüüp mõnelt välisreisilt või naisakt, vastu. Kuidagi suutis ta alati ühendada vahetu, vahel isegi etüüdliku mulje inimese psühholoogilise sisemuse edasiandmisega.
Evald Okase pikk elu ja looming olid värvikirevad. Kõik sündis tänu ajaloolistele hetketele. Kõik oleks võinud minna ju teisiti, kui andekas noor kunstnik oleks sündinud teisel ajal, kui poleks olnud 1940. aastat, mobilisatsiooni, Jaroslavli, stalinistlikku klaperjahti, kohustuslikke tellimustöid jne.
Kuid Okas tuli kõigist olukordadest välja, ta hoidus tagaplaanile ja lõpuks nautis kõiki privileege, mida võimaldas uus kord: tiitlid, ordenid, välisreisid, näitused üle kogu maailma, riiklikud ostud. Kuid alati jäi ta inimeseks ja kunstnikuks. Kuigi ta tegi kohustuslikke tellimustöid, ei astunud ta ka pika lunimise peale komparteisse. Küll aga oli ta N Liidu ülemnõukogu saadik, kuid istungite saalis ta rohkem joonistas, kui kuulas kõnesid.
Isa moodi, aga iseloom emalt
Evald Okas sündis 28. novembril 1915. aastal Tallinnas. Kuid ta juured olid maal. Okas meenutas oma perekonnalugu: „Minu isa ja ema olid tegelikult maainimesed, nemad olid pärit Vana-Põltsamaa vallast. Ema nimi oli Alviine Kivistik, sündinud oli ta 1895. aastal. Isa oli Karl Okas, tema oli Adaverest, sealtsamast Põltsamaa kandist, ta oli sündinud 1890. aastal. Põltsamaal on tehtud nende pulmapilt, päevapiltnik Kangur on selle teinud ja saanud Põltsamaa väljanäitusel kaks kuldraha. Emal polnud laulatusel mitte valge kleit, vaid niisugune rohekas, see oli tal alles, mina olen seda ka näinud.
Isa õppis meistri juures tisleriks ja ta oli niisugune härrasmees maamehe kohta. Tegelikult kasvas ta ilma vanemateta. Tema ema suri noorelt, ja kui mu isa oli umbes kaheksa-aastane, siis ei olnud tal enam isa ka. Ta kasvas võõraste juures ja käis karjas. Ema oli mul ka ilma isata kasvanud selles mõttes, et 1905. aastal saadeti isa Siberisse ja sealt tagasi ta enam ei tulnud. Emast 17-aastasena on mul leeripäevapilt. Isast on on fotograafi tehtud pilt: kõva krae kaelas ja igati tipp-topp, nii et võiks arvata, et ei tea mis peen mees, nagu mõni mõisnik kohe.”
Vanemad määravad inimese lapsepõlve paljuski – kas siis geneetiliselt või kasvatuse kaudu. Evald Okas arvas, et ta on isa moodi, iseloom aga rohkem emalt ja mõned liigutused ka. Seda, kuidas see kõik põlvest põlve edasi kandub, on hämmastav. Kui rääkisin Evald Okasega, siis tuli mu silme ette kohe pilt tema pojast Jürist: sama vaade üle prillide, sama muie ja isegi kõnemaneer.
Evald meenutas sellist huvitavat asja, et „mõned sõnad, mis ma räägin, või mingi suuhoiak oleks justkui emalt. Olen ana-lüüsinud seda asja. Isa oli mul väga täpne töömees. Tema ei teinud ainult mööblit, ta on teinud suuski, kitarre ja parandanud muid muusikariistu. Ja intarsiat on teinud. Oli peene töö meister”.
Kodusest miljööst mäletas Evald seda, et „oli väga tore selles mõttes, et meil isa viina ei joonud, suitsetas küll ja mina toppisin talle vahel suitsu. Ükskord isa ütles, et proovi. Mina võtsin ja proovisin tema juures-olekul suitsetamist, minule see ei istunudki. Ja ma pole üldse sestsaadik suitsetanud. Isa oli väga korrektne ja töökas. Ta oli niisugune töömees, kes ei lõpetanud ühtki tööd ülepeakaela ära, vaid ikka põhjalikult. Ta tahtis seda omadust kasvatada ka minus, aga mina olen natuke kärsitum, kiirem, selle olen vist emalt pärinud. Ema oli natuke käredam, kiirem, ta oskas teha käsitöid, tema oli kunstihuviga ja rohkem kunstniku moodi. Mina olen ka vahel mõnes mõttes pealiskaudne, tahan ruttu resultaati kätte saada. Isa ei andnud endale armu, tema lakkis ja lihvis kõike põhjalikult… See, et ma sain rahulikult elada, et mu pere, vaatamata teatud viletsusele, oli väga edasipüüdlik ja töökas”.
Nendest mälestustest saame aimu Evald Okase lastetoast ja vanemate mõjust tema edasisele kujunemisele. Seda nii enda peremudeli loomisel kui ka loomingu mõttes: isa töökus, pluss ema „kärsitus”.
Ees ootas minek Tallinna. Isal olid juba varakult kõik meistripaberid käes ja sellest tuligi, et kui vanemad abiellusid 1914. aastal, siis tulid nad Tallinna elama. Sellest ajast on ka need eelmised, aasta hiljem sündinud Evaldi mälestused.
Nad said korteri Tartu maanteel aadressil 61d, praeguse bussijaama kandis, mille lähedal tol ajal oli täika. Et isa oli tislermeister, siis leidis ta tööd ja kontaktid kunstnikega võisid määrata poja edasisi valikuid. 1914. aastal sai isa tööle mööblitööstusse Massprodukt.
Evald Okas meenutas: „See asus Tartu maantee ja Laulupeo tänava nurgal ning seda ümbritses paari meetri kõrgune aed, nii et meie, lapsed, ei näinudki tänavale. Mina olin pealegi nii arg poiss, et käisin iga kord, kui tänavale tahtsin minna, enne seda ema käest luba küsimas.”
1918. aastal, kui Evald oli kolmene, sündis perekonda teine poeg. „Mind saadeti siis maale vanaema juurde. Kui tagasi tulin ja väikest tulnukat voodis nägin, olin väga pahane – mis asja see seal kääksub!”
Lõhnad lapsepõlvest
Evaldi esimesed mälestused pärinesid ajast, kui ta oli kolmeaastane. Ema vend tuli külla. Oli noor poiss, ja olnud Vabadus-sõjas kolonel Partsi käskjalaks. Külla saabus ta hobusega, mõõk vööl, lapsed uudistasid. Onu kinkis Evaldile suupilli.
„Läksin sellega tuppa ning ronisin laua alla. Hakkasin kohe plekkisid ära kangutama, et näha, mismoodi ta häält teeb. Teised muidugi, et poiss, mis sa teed seal! Mina ehmatasin hirmsasti ära, aga siis oli juba tegu tehtud. Maja hoovis seisid suured lauavirnad, valvuriks suur bernhardiin. Maja otsas oli katlamaja, katelt küttis kojamees. Sealt saadi auru, mis pani rihmade abil masinad keldris tööle. Keldrisse sai aknast ja ukse vahelt piilutud, egas kaugemale lastud.”
Lapsepõlvemälestused jäävad väga eredalt meelde, kinnistudes nagu kõvakettale. Vanast peast ei pruugi mäletada isegi nädalataguseid sündmusi, kuid seda selgemalt tulevad esile varasemad. Nii ka Evald Okasega, kes meenutas ka lõhnu, mis tulid pesuköögist, kus naised keetsid seepi. Rääkimata mälestustest, mis seotud inimestega. Kust tulid tema loomingusse hobused? Kas mälestus sellest, kuidas onu tuli uhkelt Vabadussõjast hobuse seljas külla, kuid võib-olla sellest, et vanemad olid maainimesed.
„Maja jõukam mees oli August Kapsi, kes oma Harju tänava kaupluses müüs autosid ja elektritarbeid. Ta oli küll meie korrusel, aga tal oli kolm-neli tuba, uhke elamine. Meil oli üks tuba, õige väike. Toas oli suur ahi, kus sai ka leiba küpsetada. Selliseid ühetoalisi elamisi oli neli tükki, neis elasid lihtsad töölised, nagu minu isa. Härra Kapsil oli koguni tänavalt teine sissekäik teist treppi mööda.”
Noorele poisile oli aeg huvitav: tuli raadio, telefon, mis härra Kapsil olid olemas. Raadio olevat olnud nii suur nagu puusärk. Ka auto oli neil õue peal – ehtsast nahast istmepolstriga, külje peal kummipasun. Evald ei julenud seda näppida, küll aga kojamehe poiss Sass – ulakas poiss, kes rääkis rumalasti. Autoga sõitma Evald ei pääsenud, vaatamata sõbrasuhetele väikese Kapsiga. Kojamehe maja asus samas õue peal. Õieti oli too poiss Kapsi kasupoeg ja tema nimi oli Igor Kapsi, algse perekonnanimega Petrov. Ta oli Kapsi naise õepoeg. Naine elas algul ka samas ja siis äkki poos end uksehinge külge üles, mis jättis noortele lastele õudse mälestuse. Kapsid lapsendasid poisi. Evaldist mõni aasta vanem Igor Kapsi elas Kanadas ja Okas on oma välisvisiitidel tal külaski käinud. Kapsil oli aukaart ehk priipääse Grand Marina kinoteatrisse, kus näidati filme ja maadlust.
„Pikk koridor, see rikas mees ja siis need vaesed töölised ühetoalistest kõik seal neljandal korrusel,” meenutab Evald. „Isa töötas all, esimesel korrusel, seal oli töökoda. Selles majas elas veel Olbrei, tuntud lavastaja ja tantsija Rahel Olbrei sugulane. See oligi see asi, mis tegi minu elu põnevaks, et ma nägin neid inimesi ja seda elu… Mängisime õues, kus olid mööbli valmistamiseks suured puuvirnad. Puuvirnade vahel oli väga huvitav mängida: olid ka klaverikastid, millesse sai sisse pugeda. Seest olid klaverikastid toredad, tapeediga üle kleebitud. Meie mängisime seal poodi. Aga Kapsi kasupojaga me käisime juba suuremana Grand Marinas, kus me saime tänu härra Kapsi priipääsmele kahekesi käia, ja istuda teise korruse loožis… Kahekesi läksime sisse, ja ega me ei vaadanud ainult ühte seansi, me vaatasime kaks-kolm seanssi jutti, istusime seal ja vaatasime jälle uuesti. No ma olin üldse väga kinoarmastaja.”
Kas kõik lapsepõlves kogetu, sealhulgas sõpradega või ema käekõrval teatris ja kinos käimine, ei mõjutanud edaspidi ka Evald Okase maalide lavastuslikkust? Emast mäletas Evald, et ta oli väga teatri- ja kirjandushuviline. Ema viis ta kaasa Saksa teatrisse (praegu Eesti Draamateater), kus olidki ainult saksakeelsed etendused. Evald polnud siis veel koolipoisski, kuid tal oli meeles teatri lõhn, dekoratsioonid, maalitud eesriie ja kõik muu.
„Ma olin võrdlemisi lähedal, kolmas-neljas rida oli, ootasin põnevusega, juba piiluti eesriide vahelt, põnevust oli palju. Siis tõmmati eesriided lahti ja etendus algas. Aga see etendus oli nõidadest ja hakkas kole ägedalt peale. Ja mina olin kähku pingi all. Küsisin ema käest, et kas klaas on ees. Ema ütles, et olgu ma rahulik, pole midagi, tulgu ma aga pingi alt välja, seal on klaas ees jah.
Esimene armastus oli teater
Teater hakkas pärast kangesti meeldima. Ja kui ma pärast koju läksin, siis iga kord tegin neid dekoratsioone. Isal oli üks vineerkast, millel käis kaas peal. Ma võtsin selle lavaks ja hakkasin sinna asju sättima. Lõikasin paberist välja dekoratsioonid, maalisin puud ja igasugu asjad peale, siis panin sinna küünlad ja värvilisi pabereid … see oli niisugune meelelahutus.”
Muide, ka 17. sajandi maalikunstnikud tegid maali ettevalmistamise staadiumis samasuguseid ruumilisi makette.
Igal juhul oleks Evald Okase elu Põltsamaa kandis kujunenud sootuks teistsuguseks. Okased olid juba mitmes põlvkond eestlasi, kel oli oskusi ja tahtmist maalt linna kolida õnne otsima. Enamik eelmise põlvkonna kunstnikke on ju samuti maalt pärit.
Kui Okased kolisid Pääskülla, käis Evald sageli Igoril külas ja jäi vahel ka ööseks. Isa ehitas esimese maja Pääskülla, Õitse tänavale, kust oli hiljem pikk maa kooli minna. Elektrironge veel polnud, toona pidi suslaga minema Balti jaama ja sealt jalgsi Raua tänava kooli. Ümberringi olid puulobudikud ja juutide ärid. Lähedal olid Politseiaed ja Seegi kirik, kuhu Okas tegi aastakümneid tagasi ikooni, mis varastati ära.
Oma esimest kooli mäletas Evald Okas ajast, kui nad veel elasid Tartu maanteel, niimoodi: „Raua algkool oli see siis. Enn Murdmaa oli kuulus direktor. Ja see koolimaja avati 1924. aastal. Mina olin esimesi, kes sinna kooli läks. Ema viis mind. Me läksime kodust sedasi otse, seal oli politseijaoskond. Kahjuks on see maja nüüd maha võetud. See oli puumaja ja politseijaoskonnale kuulus kogu see maa-ala kuni Kreutzwaldi tänavani, Tartu maanteest minna. Kogu see ala oli tühi, see oli suur kapsamaa ja kartulite kasvatamise maa, politseinikel olid seal aiamaad. Ja talvel, jõulu ajal müüdi seal kuuski. Kui sealt sai läbi minna, siis sügisel oli kartulipeatsete lõhn, ja kõik see tuleb mulle praegu ette, kui ma sealt mööda lähen.”
„Mahtra sõja” vaimus
Okas mäletas ka 1924. aasta 1. detsembri mässukatset: „Läksin hommikul kooli ning siis oli Tartu maanteel asunud 3. politseijaoskonna ees külili maas auto. Hiljem sain teada, et jaoskonnas oli lahingut peetud. Ning veel nägin, kui mõni aeg hiljem Lasnamäe veerul endise paberivabriku vastas asunud vanglasse mässajaid viidi. Vanglast käisin ma lapsena alati vett toomas. Vangimaja küljes oli puurkaev. Järvevesi oli nii puhastamata, et isa ütles ikka: konn vahib kraanist välja! No aga igaüks võis ka Ülemistel ujumas ja kala püüd-mas käia. 1. detsembrist mäletan veel mööda meie maja koridori tormanud meestesalka, püstolid käes. Küllap siis otsiti kedagi taga.”
Vaestest oludes kasvanud poiss pidi endale tüüpiliselt varakult elatist teenima – nii ka Evald, kes käis suviti mitmesugust käsitööd tegemas, sealhulgas koostas jalgrattaid.
„Mind oli kasvatatud Eduard Bornhöhe „Tasuja”, Eduard Vilde „Mahtra sõja” ja Oskar Lutsu „Kevade” vaimus ning sakslasi me tegelikult vihkasime. Ükskord sain hirmsa keretäie – siiamaani on mul nina punane. Saksa poisid tulid norima ja ma virutasin ühele nihukese obaduse ja lükkasin ta koos jalgrattaga minema. Teinekord passisid nad peale ja tulid meie maja juurde ning peksid mu läbi.”
Mida see episood võiks meile kõneleda? Olgu, midagi tõesti Lutsu „Kevade” vaimust, kus käis madin eesti ja saksikute poiste vahel. Kuid sama vaim kestis Jaroslavlis, kui korraldati Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva näitus, kuigi oldi Nõukogude tagalas. Kõik Okase hilisemad tööd on kantud kas avalikult või varjatult samast vaimust – olgu need „Kalevipoja” illustratsioonid, maalid Mahtra sõja teemal või puhtalt sõjateemalised maalid. „Need on seal kõik eesti poisid, kuigi vene mundris,” rääkis Okas.
Venelaste kohta teadis ta ainult seda, et need olla mingid teistsugused inimesed.
Okase esimese põhjalikuma monograafia kirjutanud Villem Raam kirjutab: „Kolmekümnendate aastate keskpaiku õnnestus Okase perel luua püsivam kodu Pelgulinna tollal veel hoonestamata ääremaal, mitte kaugel kunstniku nüüdsest kodust. Meeleldi meenutab Evald Okas oma sealseid noorusaastaid. Isa oli osav ning töökas meister, kes vabal ajal valmistas ärile Estomuusika kitarre ja tegi kunstnikele pildiraame.”
Isa klientide hulka kuulusid mitmed tuntud kunstnikud, kellest näiteks August Jansenist ja Johannes Greenbergist said hiljem Evaldi õpetajad. Samuti Adamson-Eric, kes määras rasketel aegadel Evaldi saatust. Võib ette kujutada, millist mõju noorele Evaldile võisid osutada sellised korüfeed, kes ajasid isaga köögis juttu elust-olust.
Edasi tuli Reaalkool, kus Okasele ka ei istunud. Kunstiõpetajad Roman Nyman ja Ludvig Oskar soovitasid tal minna sootuks kunsti õppima, kuna nad kiitsid eriti tema joonistamisoskust. Isa-ema muidugi arvasid, et Reaalkool annab ikkagi ameti, mis amet see kunstniku oma on, sellega ei ela ju ära.
Evaldi esimene joonistus ilmus juba 1929. aastal Nõmme Teatajas, kui ta oli 14-aastane. See oli karikatuur, mis oli inspireeritud sõbra jalgpallihuvist.
Olen veetnud üle kahekümne tunni Merivälja pansionaadis, kus Evald Okas veetis oma vanaduspõlve, ja võtnud linti tema mälestusi. Tema palat oli värve ja lõuendeid täis, iga päev valmis mitu pilti.
Muidugi oli ta omal ajal nomenklatuurne ja kõikvõimalike tiitlitega pärjatud kunstnik. Kuid tema annet ei saa kuidagi eitada. Lisaks järgneb Evald Okasele terve kunstnike dünastia.
In memoriam Evald Okas. 28.11.1915–30.4.2011
•• Laupäeval lahkus meie hulgast Eesti kaasaegse kunsti legend – Evald Okas.
•• Okas osales eesti kunstiloos ligi 70 aastat, 1941 lõpetas ta riigi kõrgema kunstikooli maalijana. Esimest korda olid tema tööd Tallinna Kunstihoones eksponeeritud juba 1939. aastal.
•• Sõja-aastail Nõukogude armeesse mobiliseerituna kuulus Okas eesti kunstnike kollektiivi Jaroslavlis. Kodumaale naasnud, tõestas ta järgnevatel aasta-kümnetel end temperamentse ja mitmekülgselt võimeka kunstnikuna.
•• Tema looming kasvas välja eelkõige kaasaegsest linnakultuurist, reisielamustel kogetud impulssidest ja võimest sünteesida oma kaasaegse maailmakunsti avaldusi sõjajärgsetel aasta-kümnetel Nõukogude Eestis kehtinud kaanonites.
•• Evald Okase loomingus vahelduvad urbanistlikud stseenid kompositsioonidega teatri- ja muusikavaldkonnast. 1960. aastail maalitud fantaasiakostüümides naisfiguurid ning võõrapäraselt saladuslikud naisetüübid Jaapanist, Prantsusmaalt ja Itaaliast näivad ka aastakümneid hiljem üha rändavat meistri maalidele, omandades uusi ilmeid.
•• Võimsa kunstnikuisiksusena haaras ta oma loomingus paralleelselt mitmeid kunstivaldkondi, oli erakordselt viljakas ja eksperimenteeriv. Kogu Evald Okase loomingut iseloomustab tugev joonistuslik alge, maale graafiline pintslikiri, täpne kompositsioon ja spontaanne värvikäsitlus. Nii maalikunstniku kui ka graafikuna avaldab ta end virtuoosse joonistajana.
•• Okas oli kunstiakadeemia kauaaegsemaid professoreid, 1993. aastast alates emeriitprofessor.
•• Kunstnikuna pälvis Okas mitmeid aunimetusi ning tähelepanu. Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel võimaldas arvukaid välisreise aastail, mil riigipiirid olid kodanikule suletud. Ta on Eesti kunstnike liidu ja Firenze Kunstide Akadeemia auliige.
•• 2003. aastal avati Haapsalus Evald Okase püsiekspositsiooniga muuseum. Okase looming kuulub Kumu kunstimuuseumi eri küm-nendite põhiekspositsioonidesse, Okase loomingut leidub paljudes muuseumites ja kunstikogudes üle maailma.
•• Viimati oli Evald Okase looming eraldi näitusena eksponeeritud vanameistri 95 aasta juubeli sünni-päevaga seoses Tallinna disaini- ja arhitektuurigaleriis ja Vabaduse galeriis mullu novembris-detsembris.
•• Evald Okasest jääb lugematute õpilaste ja rohkete kolleegide südamesse mälestus kui alati heatujulisest ja humoorikast inimesest.
•• Evald Okase temperamentne loomiskirg ja elamine kunstis jäävad eeskujuks paljudele.
Eesti Kunstnike Liit
