Jumaldava armastuse krahh
Linnateatris esietendunud "Vahetuses" jooksevad otsad kokku ühe selge mõtteni: teisest inimesest endale jumalat teha ei saa ega tohi.
Paul Claudelli katoliikliku põhjaga näidendis võib ju välja lugeda ka üleajalist nais- ja meesalge konflikti: inimene (naine) tahab armastada teises inimeses (mehes) jumala palet. Krahh on paratamatu.
Katri Kaasik-Aaslavi lavastuse finaalis tõmbab Liina-Riin Olmaru noor naine Marthe ülle musta rüü. Leinava emakujuna seisab ta oma poisikese hingega mehe Louis Laine i (Indrek Sammul) surnukeha kohal – nüüd on Louis jälle tema jagu. Mehelt naise osa nõudnud Marthe ile jääb leinava ema osa, Pietà-kujund on Aaslavi lavastuses ilmselge.
Põgene, vaba laps!
Indiaaniverd Louis Laine on oma "vaba lapse" instinkti järgides valmis maha jätma tema teenimisele pühendunud naise Marthe i, kes jättis oma senise elu, et mehele esimese viipe peale maailma otsa järgneda. Kiusatusena astub pool aastat käsikäes puhtast armastusest elanud noore paari teele teine paar – elunäinud ja rikas. Kõike müüv-ostev ameeriklane Thomas Pollock (Jaan Tätte) pakub vabadusest sonivale Louis le Marthe i eest raha.
Teravate elamuste otsinguil on omakorda väljas näitlejanna Lechy Elbernon (Epp Eespäev), kes ahvatleb Louis d "reeglitest ja seadustest prii armastusega".
"Kui ta nutab meie ees, suurendab see meie armastust," annab naeratav naine ses näitemängus Marthe ile rolli kätte.
Kahe paari lugusid on teatris nähtud sadu. Lugusid vabaduse ja armastuse müümisest-ostmisest ning alati tasakaaluta armastusest. Claudelli sübolistlikkuseni võimendatud, aforistliku keelega "Vahetusel" on selles küllastumuses kõik eeldused pilt värskeks lüüa. Näidend on tõesti hea (tõlkija Anu Lamp), juba sellepärast tasub "Vahetust" vaadata.
Linnateatri "Vahetust" võib hinnata katsena tuua eesti psühholoogilise draama poole kaldus teatrisse teistsugusust. Paraku jäi Kaasik-Aaslavi lavastus esietendusmuljes poolele teele. Konks on selles, et Claudelli "Vahetus" lubab nii sümbolistlikku maast lahti tõstetust kui ka psühholoogilist peenmängu. Aaslavi kahevahel ekslevas lavastuses pole kumbagi poolt õnnestunud täies mõjujõus lavale kanda.
Linnateatri põrgulava üllatab publikut veelkord uuest vaatenurgast. Claudelli sümbolistlik saatusedraama tundub kui loodud nende hallist betoonist müüride vahele. Kunstnik Krista Tool on lisanud siia purrete rägastiku ja õhustikku loovat sigrimigri. Lopsakad eesriided, nagu ka ooperi-klassika muusikakujunduses, vohavad kõvasti teatraliseeritumas astmes kui Ameerika õhustikuga paremini sobivad kantrikitarri niuksed.
Kostüümid värvivad üle niigi sümboliteni arhetüüp-sed tegelaskujud. Olmaru paljaste õlanukkidega kleit joonistab kaunilt välja Marthe i hapruse. Ülejäänu kolme kostüümid ei näita tege-lasi ega ka näitejaid just kõige paremast küljest.
Claudelli näidendit lugedes nägin "oma pisuhännana" Marthe i pühendunud armastuses rohkem ka aheldavat poolt. Seda, mida ebakindel mees naises ei usalda ja mille eest ta põgeneb.
Aga Linnateatris kehastab Marthe i Olmaru, kelle pärisosaks eesti teatris on puhtuse võrdkujud (alates "Metspardist" Hedvigist "Lõokese" Jeanne D Arcini). Olmarus on Marthe pühalikkusele tõesti lavalist katet. Olmaru sirges osatäitmises pääseb Pietàlik lõpupilt ilmselt ka rohkem mõjule kui see võiks juhtuda psühholoogiliselt vastuolulisema, keerukama osalahenduse korral.
Sellega sobib kokku ka see, et Sammuli Louis on algusest peale poisike, kes unistab maailma vallutamisest, pole aga silmnähtavalt millekski võimeline. Laps-mees, kes oma küündimatuse Marthe i aheldava armastuse kaela veeretab. Kes naist seda enam eemale tõukab, mida rohkem ta oma süüd tunneb. Mida tühisem ja andetum on Louis on, seda nähtavamaks saab Marthe i enesepettus nägemaks inimlikus väikluses jumalikku suurust, jumala palet. Sest see, mis võiks Marthe i Louis s võluda, jääb Linnateatri kulisside taha.
Rohkem kehakeelt
Psühholoogilisuse taotlusele vaatamata jäävad kõigi nelja ajed kohati mõistmatuks. Puust ja punasemalt on välja mängitud kõrvalpaar, kumbki kannab siin oma teemamärki.
Tätte ameeriklane, kes praalib, et suudab müüa ja osta kõike, saab oma palga sellega, et ei suuada end armastama panna. Eespäeva Lechy puhul näeme, et naine, kes kuulutab üha suurt vabadust, väänleb lõpuks iseenda ahelais maas.
Nagu Aaslavi lavastuses ikka, on ka siin täpselt seatud misanstseene. Paaril korral moodustub näitlejaist kõnekaid skupltuure, on ilusaid poose, tegelaste sünkroonis püherdamist laudpindadel. Seda sümbolistikku kehakeelt võiks aga kõvasti rohkem olla.
Kõige huvitavamalt eksponeerib end Eespäev. Lavastaja on lubanud näitlejanna Lechy le rohkem kehakeelt kui teistele?
Claudelli aforismidest tihe tekst on laval ettekandmiseks paras pähkel. Praegu esitatakse see üsna ühtlases nivoos. "Moka otsast" öeldakse ka kohad, mis lubaks pedaali põhja vajutada või kehakeelde ümber panna.
Aga paljuke me sellest õigest sümbolistlikust teatrist teame peale selle, et kusagil Eesti aegade alguses viljeles seda Hommikteater.
