Kui Jumal on olemas, miks ta laseb inimestel nii palju valu tunda? Miks ta siis katastroofe ka ilm-süütuile kaela saadab? See on küsimus, mille uskmatud ikka meeleparandajatele vastu käivad. "Varjudemaa" juhib vaataja samade vastusteni nagu etenduseõhtul telekavas olnud "Kaheteistkümnes tundki": kannatuste puhul pole tähtis miks?, vaid milleks? Tuleb lihtsalt uskuda, et kannatustel on kirgastav, puhastav mõju, et valu lunastab.

"Varjudemaa" proloogis astub eesriide ette peategelane – kirjanik ja teoloogiaprofessor C.S. Lewis (Erik Ruus). "Tahan rääkida teile armastusest, valust ja kannatusest," juhatab ta loengu sisse.

Õun ja viinamarjad

Lewise imekuulutust ilmestab erakordne armastuslugu, mis saab nagu ikka igaviku aupaiste surma läbi. Naine on üle 40, mees ligi 60, tegevuskoht 1950. aastate Oxford. Maailmas tunnustatud teoloogi ja kirjaniku Lewise, eraelus saamatu inglise poissmehe ellu ilmub ameerika poetess Joy Davidman (Marika Vaarik).

Raudsepa lavastusest terendub toominglikku testamentlikkust (ilmutuslikel kõrghetkedel lööb sirama tähistaevas). Samas on kergemat, vaimukamat kujundlikkust, näiteks kui Joy ja Lewise oma suhteid arutavad (naine haukab õuna, samal ajal kui mees nopib kobarast vargsi viinamarju). Piltide vahetuse katteks ette veetavad sirmid (kunstnik Jule Käen) loovad käegakatsutava pildi elust kui varjuteatrist.

Naljad inglise viisakuse üle, (lõputu "tassikese tee" kaanimine), maandavad teema raskuse vaimu.

Raudsepp pole peljanud näidendi inglise-ameerika vastanduse stereotüüpe ega melodramaatilisust. Vaariku ameeriklanna Joy ilmumine Oxfordi poissmeeste klubisse mõjub sama muhedalt kui Eliza saabumine professor Higginsi teadlasetuppa.

Sööst põhjata kappi

Loodetavasti saavad Ruus ja Vaarik mängukordadega tundejõulisemalt kätte ka peategelaspaari melodraama tõusud-langused.

Ruusil tuleb kehastada veel ühte endast paar-kümmend aastat vanemat meest. Väline joonis on tal käpas, haakudes Eskola-Üksküla liiniga. Pühamees Lewise roll lubaks enam sügavust ja vastuolusid. Olgu siis isekuse surmapatu või heitlusi lähedusekartuse ja -igatsuse skaalal.

Inimlikumalt jõuab saali Lewise venna Warreni kõrvalroll. Volli Käro pastelselt mõjuvaks mängitud rollis põimuvad vanapoisi kiivus ja vanamehe mõistvus. Valge ja musta keerukamat segunemist on ka Toomas Suumani professor Rileys.

Peategelaste suhetes jääb midagi veel maadligi. Üks võimalus oleks näitlejatel hetketi veelgi teravamalt oma rollidest distantseeruda: mängida inglise vanaldast härrasmehe suhet ameeriklannaga. Teine võimalus – teineteist kuulatavama partneritunnetusega publikule mõjuda. Loodetavasti kasvab Ruusi ja Vaariku üksteise tunnetus selle täpsuseni, mis neil oli Milleri "Hinnas", samuti Peeter Raudsepa lavastuses.

"Varjudemaa" keskse kujundina jääb kummitama tammine põhjatu kapp. Lõpuks saab ka melodraama keeles publikule meelde tuletada, et kas asjad on ikka nii lihtsad kui nad meile harjumuspäraselt näivad.