Jürgen Rooste: „Ma kardan inimesi, kes teavad vastuseid, kes teavad tõde, kuidas on õige ja peab”

Muidu ei anna elada, kui ei looda ega usu. Küünikutel-nihilistidel pole illusioone, pole lootust, pole elulusti, ütleb luuletaja Jügen Rooste.

Aastavahetusel (daatumiga 2018) on sul ilmunud kohe kaks raamatut: „Surm Tallinnas” ja „Veider aeg”. „Veidra aja” nimiluuletuses ütled, et kui kirjanikel millestki kirjutada on, siis on asjad halvasti. Sina aga kirjutad, järelikult on sinu meelest midagi valesti?

Kui ma mõtlen selle peale, mis maailmas praegu toimub, mis vood liiguvad, on palju tumedaid jõude teel. 

Kui islamimõtlemise pealetung Euroopas tähendab ohtu sellele, siis ma olengi juba konservatiiv, seisan pigem Euroopa väärtuste eest. Mul ei ole häid vastuseid sulle.

Võib-olla kui teha niisugused aklimatiseerumislaagrid, et kui saabuvad need tüübid, siis kõigepealt paneme nad elama kuhugi, kus neid õpetatakse, mismoodi käituda naabriga, homoseksuaaliga, napilt rõivastunud tütarlapsega. Kodustes tingimustes mulle meeldib vahel väga käitumisreegleid rikkuda, see on selline mäng ja võitlus. Et raputada, hoiatada ja norme rikkuda. Aga mis sa lähed teiste toredate inimeste koju nende rahu rikkuma, nende vaiba peale pissima.