Jõuame oma kunstiülikooliga üha enam tänapäeva ja elavate kunstnikeni. Siin ei saa kuidagi mööda minna Jüri Arrakust. Kui Evald Okase või Enn Põldroosi puhul oli juttu nn Picasso tüüpi kunstnikest, kes on olnud pidevas muutumises, siis Arrak on olnud alati tema ise. See puudutab stiili, sõnum on olnud erinev. Arraku maalid tunneb näitusel ära juba paarikümne meetri pealt. Sellist stiili, vormikeelt ja tüpaaže pole ühelgi teisel kunstnikul.
Mees metsast on ta ses mõttes, et hakkas kunsti tegema oma poolvenna Henno Arraku innustusel alles 1961. aastal, s.t 24-aastaselt, kui ta astus ERKI-sse, ja sedagi mitte maali, vaid hoopis metallehistöö erialale. Enne seda oli ta elanud pärast sõjaväeteenistust Leningradis taksojuhina seiklusrikast elu, seejärel õppinud Tallinna mäetehnikumis.
Kunstnik ise on öelnud, et ta on nagu sügisõun, hilja valmis saanud: “Pildiline teatav mõtlemine on mul päris tugev, sest mul pole kunagi olnud puudust sellest, mida teha. Ma mäletan, et veel kuni 40. eluaastani oli mul imelik mõelda endast kui kunstnikust. Kuidas siis nii – mina, ja äkki kunstnik?”
Ega metallitööd ei peeta väga suureks kunstiks senimaani, pigem on see tarbekunst ja käsitöö. Nii hakkas Arrakut ERKI-s õppides üha rohkem huvitama maalikunst ja graafika.
Aeg oli murranguline ja noored kunstitudengid lõid rühmituse ANK’64. Arrak oli aktiivne ka tollases ÜTÜ-s (üliõpilaste teaduslik ühing), kus ta pidas loenguid. 1960. aastail otsis ta alles oma stiili, tegi ka kollaaže ja assamblaaže. Põnevad on ka tema katsetused abstraktse kunsti vallas (“Mereäärsed vormid”, 1966 jt).
Tema maalid olid popilikult tasapinnalised (“Saabumine võõrasse jaama”, 1970 ja “Kentauride võitlus lapiitidega”, 1972). Edasi läksid maalid detailirohkemaks ja ruumilisemaks. Mis alles jäi, oli huvi mütoloogia ja religiooni vastu, mis tuli rüütada süütute pildiallkirjade varju, kuigi kõik said aru, et motiiv on pärit piiblist. Näiteks maal pealkirjaga “Kandjad” (1980) – pole raske aru saada, et see on Kristuse ristikandmine Kolgata mäele. Õnneks valvsad tsensorid nii targad polnud.
Sise- ja välisilm
Ja muidugi autoportreed, millest tuntumad on “Mees trepil” (1976) ja “Autoportreede vestlus” (1977). Viimati nimetatul näeme kunstniku nelja autoportreed, mis mõjuvad skisofreeniliselt: üks autoportree nagu jutustaks prohvetlikult midagi teistele, teine näib juttu mõtiskledes ära kuulavat, ülejäänud kaks vaatavad teineteist kurja pilguga – ilmselt see jutt neile ei meeldi.
Ehk peitub pildi mõistmise võti selles, et Arrakul oli võimalik 1944. aastal emaga Rootsi pageda. Eero Epneri küsimusele, mis oleks siis juhtunud, on Arrak vastanud nii: “Raske öelda, selleks peab olema kaks Jüri: üks siin, teine Rootsis. Ennustamine on tänamatu töö. Sealne suur pluss oleks olnud VABADUS, siinne aga ISAMAA (olgugi et okupeeritud).”
Arraku teine vastus viitab hoopis teisele tasandile. Epner jätkab, et on hiljuti lugenud Tõnis Mäe elulooraamatut, milles too imestab, kui mitut elu ta on ühe elu sees elanud. Arrak vastab: “Muide, Tõnis Mägi on minu taevane vend, ta on samuti “rottskorpion”, küll 12 aastat noorem. Aga mis puutub tema lausesse, siis jah, ma võin peaaegu ka niimoodi mõelda.”
Jüri Arrak on inspireerinud kirjutama ehk suurima kunstiteoreetiku Boris Bernsteini. Oma käsitluse pealkirjaks on ta pannud “Speculum magnum exemplorum – Jumala silm ja Saatana õnnistus”. Bernstein möönab, et kerge on kirjeldada Arraku stiili evolutsiooni, kuid märksa raskem on interpreteerida tema loomingu psühholoogilisi allhoovusi.
Bernstein: “Näib, nagu kuuluks ta terviklike kunstinatuuride hulka, kes alati ja kõikjal säilitavad oma identsuse, mis praegusel juhtumil manifesteerub veelkordselt võtete ülimas korduvuses, personaažide stereotüpiseeringus ja situatsioonide sarnasuses.”
Bernstein kutsub kunstiteadlasi üles vaatlema Arraku töid mitmel tasandil. Ta eristab esiteks kunstniku suhte oma sisemaailma, teiseks moraliseerimise ehk suhte välisilmaga. Freudistlikes termineis: esimene viitab id’ile, teine superego’le.
Teine suhe pilt–välismaailm on Arraku kunsti puhul olemuslik. Bernstein hindab ümber ka Arraku stiilievolutsiooni, öeldes, et Arraku maalid on paradoksaalsel kombel olnud ruumilised ka siis, kui ta taotles kahemõõtmelisust: “Kuid üksnes paradoksidega lugu ei piirdu. Arraku piltides on ruumil veel järgminegi, konkreetsema tasandi semantika. Mõnikord on see nõrgalt väljendunud – siis on ruum tegevuse enam või vähem neutraalseks paigaks ja läheneb kas “tavalisele maastikule” või sürrealistlike unenägude kõrbe meenutavale ruumile. Ent arhitektuuri kaudu struktureeritud, saab see erilise aktiivsuse. Sel juhul korduvad püsivalt kaks stereotüüpset skeemi: tegelastest hõivatud suletud interjöör või avatud maastikus domineeriv loss, müür jms. Maht. Piiratud tühjuse ja ruumi nihutatud massi vastuseisugi võiks juba tõlgendada arhetüüpsete sümbolite paarina, kusjuures seda ei pea tingimata tegema üleekspluateeritud sekssümboolika vaimus.”
Kes kirjutaks monograafia?
Kunstikaugele inimesele küllalt keeruline jutt, kuid seda, kuidas Arrak oma tegelasi ruumi paigutab, on huvitav vaadata. Huvi müüride, tornide ja treppide vastu huvitaks ka psühholooge. Lastejoonistuste uurijad on täheldanud, et müüride ja aedade ilmumine laste joonistustesse viitab tõketele ja isegi stressile lapse psüühikas.
Ma ei taha sellega viidata mingitele psüühilistele probleemidele, kuid on selge, et Arrak elab oma sisemisi paineid välja isegi siis, kui motiiv on pärit mütoloogiast. Need amorfsed kujud, mis läbivad kogu tema loomingut, on kindlasti mõnes mõttes autoportreed.
Jüri Arraku mitmest minast ja kirevast elust võiks lõputult rääkida. Ta pole eriti kergelt menetletav kunstnik – seepärast pole temast ka põhjalikku monograafiat. Ei tea, kas seda suudavad kirjutada ka nooremad kunstiteadlased, kes pole elanud temaga samal ajal.
