Jüri Järvet suutis inimese hinge edasi anda silmadega, sõnu kasutamata
Teisipäeval möödub 100 aastat Jüri Järveti (1919–1995) sünnist. Kümne aasta eest ilmus põhjalik elulooraamat „Jüri Järvet. Narr ja Kuningas”, mille saamislugu ei jää draamakaarelt portreteeritava elule alla. Raamatu koostamist alustas teatriloolane Reet Neimar, kes kogus materjali aastaid. Esimene ports alusmaterjali ja poolik käsikiri varastati. Teine katse jäi pooleli raske haiguse tõttu, kolmanda, 1990. aastate algul alustatu viis Neimari soovil viimaks lõpule teatrivaatleja Pille-Riin Purje.
Raamatu saamislugu on tähelepanuväärne. Meenutage palun, kuidas see teieni jõudis?
See oli Reet Neimari elutöö, mille ta lõpuks mulle üle andis. Ilmus see kahjuks siis, kui Neimar oli juba lahkunud. Materjali hulk oli tohutu, minu jaoks oli see keeruline ka seetõttu, et nägin Järvetit näitelaval esimest korda ilmselt Adolf Šapiro „Kolmes ões”, aga temal oli selleks ajaks juba veerand sajandit teatris mängitud. Järvet oli ühtlasi minu ema õpetaja Draamateatri õppestuudios, nii et mingid seosed ikkagi jooksevad.
Reet Neimaris oli ühendatud kirglik teatriarmastus ja ratsionaalne analüüsivõime. Minu tugev külg ei ole ratsionaalsus, olen pigem intuitiivne. Ma arvan, et need kaks poolt täiendasid raamatu koostamisel teineteist. Sellele lisandus Järvetilt endalt üksjagu materjali, milles oli väga võluvat isiklikkust, kasvõi postkaartide kujul, mida ta saatis oma tütrele, või tema väikesed märkmed lahtistel lehtedel, sõnasuutlikult kirja pandud. Kõik näitlejad ei ole head kirjutajad, Järvet aga kirjutas muu hulgas vesteid, mida ta on raadioski ette kandnud. 1964. aastal ilmus tema huumori- ja satiiritekstide valimik „Kits kärneriks”.
Kas või miks on ka noorema põlvkonna jaoks oluline Jüri Järvetit teada ja mäletada?
See on keeruline küsimus, mida ma õigupoolest endale ju ei esitagi, sest tundub, et kõik mälestused ja mälestuste mälestused on üksteises kohal ja omavahel põimunud. Laiemalt on see ajastu lühikroonika, Eesti enda lugu. See on seotud teatri kaduvikulisusega, küsimusega, kuidas hoida mälu ja tunnetust, sest maailm ei saa alata iga põlvkonnaga uuesti. Meie teatrilugu on suhteliselt lühike, kutselise teatri ajalugu ulatub napilt üle sajandi, see võiks olla hoomatav. Igas valdkonnas käib pildi loomine ilmselt ikkagi tippude kaudu. Midagi ei pea ju vägisi mäletama, aga kui me ei mäleta, jääme ehk kuidagi poolikuks.
Järvet on Neimarile öelnud, et talle meeldiks, kui raamat hakkaks peale teatrikoolist „või ükskõik kust kurat”. Raamatus lähtusite siiski sellest, et lapsepõlveta jääks elulugu poolikuks, poleks võtit Järveti mõistmiseks. Lapsepõlvest märksõnade otsimine võib tunduda vägivaldne, kuid kas midagi võiks siiski esile tuua?
Mulle tundub, et äkki Järvet ikkagi ei välistanud oma lapsepõlvest kirjutamist, kui ta sellest ise rääkis ja seejuures väga haaravalt. Jah, sellistest asjadest kirjutamine on alati piiripealne küsimus, näitleja elu võib näha ju tema loomingus ja rollides. Aga tundus, et sellest raamatust ei saa inimeseks kasvamise lugu välja jätta.
Võib-olla on iga looja endaga rahulolematu, aga mõtlen, et kui tuua näiteks paralleel Aarne Ükskülaga, kes samuti vanemateta üles kasvas, siis mingi eneses uuristamine, enesega mitte rahul olemine seal on… Järveti natuuri juurde kuulus kaitsetus, tal tuli ka rollides kõige paremini välja mõningase abituse näitamine, väikese inimese teema. Kas see võib olla pärit elu algusaastatest? Raske öelda.
Lenfilmi „Kuningas Leari” nimiosa kohta, mis tõi talle laiema tuntuse, on Järvet öelnud, et see oli tal hilisemas elus nagu konn kurgus. Tuntust ta vähemasti sõnades taga ei ajanud. Kas selline tagasihoidlikkus oli tema pärisosa?
On ju ironiseeritud: „Tere tulemast teeneliste halli massi.” NSV Liidu rahvakunstniku tiitel oli kõrge tunnustus, seda ei peaks tagasivaates mõistma poliitloogikaga, vaid avaramalt. Raamatu pealkiri on „Narr ja Kuninas”. Ehkki Järvet ei mänginud kunagi tüüpilisi kuningaid, oli narri roll talle ilmselt ikkagi omasem. Tammsaare „Kuningal on külma” Narr on edasi antud paradoksi kaudu. Eks märksõna narr tähistab näitleja pärisosa: olla ühiskonnas tõe näkku ütleja.
Tegelik vastuolu avaldus küllap hoopis siis, kui ta võttis vastu Eesti teatriühingu juhatuse esimehe ja NSV Liidu ülemnõukogu saadiku rollid. Leiti, et need talle ikkagi väga ei sobinud. Ma usun, et Järvet oli loomult ürgnäitleja, ehkki on mõnel korral ka lavastanud. Ja ma ei pea siin silmas seda totrat väljendit, oma liistude juurde jäämist, vaid oma kutsumuse järgimist. Võib-olla ei ole andekal ja olulisel näitlejal vaja raisata oma ainsat elu muude ametite peale.
Koolipoisina sai ta enamasti sõnadeta osasid. Hiljem on ta üheks oma lemmikrolliks nimetanud sõnatut Räbalapundart August Jakobsoni „Kaotatud paradiisis”. Miks olid talle hingelähedased just need väikesed rollid?
See seostub ilmselt jälle väikese inimese teemaga, sellega, kuidas ta suutis portreteerida heidikuid ja üksiklasi. Mikk Mikiver ütles, et Mauruse kooli õpetaja Voitinski roll Tammsaare/Panso „Inimeses ja jumalas” oli tema tipp. See ei ole ju ka pearoll, vaid üks tegelane õpetajate galeriist. Kõik mäletavad tema heledaid silmi, nendega suutis ta inimese hinge edasi anda ilma sõnu kasutamata.
Huvitav on seegi, et vene keelt rääkis Järvet üsna halvasti. Eino Baskin on rääkinud, et luges talle kuningas Leari rolli vene keeles ette, et ta vähemasti intonatsioonigi tabaks. Muidu olnuks keeruline teda hiljem filmis dubleerida…
Tal oli sellega üsna kehvasti jah, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas ta niimoodi rahvasaadiku rolli täitis. Jällegi Järvetiga seotud paradoks: elada sellises ajas ja osata nii vähe vene keelt.
Millised märksõnad on Jüri Järveti kui näitleja puhul kõige olulisemad?
Järveti mängitud koomika ja traagika ei tähenda kunagi lihtsalt millegi väljanaermist, selles on alati inimlik kaastunne. Ma arvan, et see on olnud üks tema olulisemaid tahke. Groteski pritsida on võimalik igat moodi, aga panna sinna juurde kaitsetuse mõõde, kaastunne ja mõistmine – sealt algab suurus. Kui kuulata raadiosketše, mida nad 1950-ndate keskel Eino Baskiniga raadio jaoks salvestasid, siis nende suhtlemislustis, erineva kraadiga teatraalsuses, teineteise poolelt sõnalt kinni püüdmises – ka seal on tunda mõistmise tasandit.
Aja jooksul on olnud mitu kuulsat teatriduot. Järvet oli õigupoolest osaline suisa kahes: nii Eino Baskini kui ka Voldemar Pansoga. Mõlemad lõppesid tüliga.
Eks siin oli jälle tegemist isiksuste kokkusaamise ja kokkupõrkega. Järvet oli üsna terava keelega, ütles otse ja oli kohati sarkastiline. Ta jättis estraadi küll pärast mõnd aastat, aga aastaid hiljem võttis lavastada Neil Simoni „Päikesepoisid” ja tõi sinna selle estraadislepi tagasi. (1981. aasta Draamateatri lavastuses mängis Jüri Järvet ise ühtlasi üht kahest päikesepoisist – vana komödianti Willie Clarki. Tema kunagist lavapartnerit ja hilisemat vihavaenlast Al Lewist mängis Eino Baskin, hiljem Aarne Üksküla – toim.) Publikut vaimustas tõesti naljakas komöödialavastuses ka nostalgiatasand. Siit tuleb jälle välja, kui erinevaid radu jõudis Järvet näitlejateel käia. Hoolimata sellest, et ta alustas näitlejana üsna hilja, lõpetas teatrikooli 29-aastaselt ja jõudis enne töötada veel tantsijana.
Järveti tee ei läinud siledalt, ei lasknud tal muutuda liiga enesekindlaks. Kõige tuntum legend räägib Panso ja Järveti tülist, kus Panso põrutas: „Mina tegin sust näitleja!” Järvet teatanud vastuseks: „Eks tee siis teine Järvet veel!” Neis elu jälgedes endis on teatraalsust.
Järveti tipprollideks on nimetatud tema narre ja kuningaid. Teid kuulates tundub, et tema enda teatraalse draamakaarega arenenud elusse põimusid ehk kõige märgilisemalt hoopis „Päikesepoisid” ja Becketti „Krappi viimane lint”.
Jah, „Krappi viimast linti” mängis Järvet korduvalt ja sai lõpuks lavastuses ka noorema iseenda häält kasutada. See on haruldus, et keegi saab niimoodi teha ühte rolli läbi elu. „Päikesepoisid” ja vananeva näitleja teema on omakorda Käbirlinski rolliga loomesuguluses. Mõnikord küsitakse: kas sel on ikka mõtet, kui näitlejad mängivad näitlejaid ja teater keerutab niimoodi ümber iseenda naba? Järveti puhul on neis rollides tugev üldistus. Mängu tuleb inimsaatuse küsimus, ande ja ambitsioonide käärid, kõrvalejäetuse tunne.
Teatris on nii mõnigi kord sündmuseks osutunud mitte ainult lavastused, vaid ka ärajäänud lavastused. Millised on Järveti legendaarsed rollid, mida ta ei ole mänginud?
Ta on mänginud kodus läbi rolle, mis laval jäidki tegemata. Üks neist on „Godot’d oodates”, mille kohta ta on öelnud, et võiks mängida nii Estragoni kui ka Vladimirit. Eks siin on see paradoks, et kui näitleja jõuab ikka, kus ta suudaks mõttesügavuse tasandil „Godot’d” mängida, siis võib ta olla juba liiga vana, et tekst pähe jääks. Ja Järvetile saidki elu lõpu poole takistuseks mäluprobleemid. Teine roll, millest oli lootust, et ta hakkab seda mängima, ja tunne, et see on talle loodud, ent seda ei juhtunud, oli Pinteri „Majahoidja”. Selle lavastas Evald Hermaküla ja lõpuks mängis seal Aarne Üksküla. Sealgi on absurditeksti uperpallid ja loogika, mille pähe jätmine võibki keeruline olla. Ma arvan, et vägevate näitlejate puhul jääb sageli küsimus: mis oleks võinud veel olla? Järveti puhul on seda ehk rohkem kui mõne teise puhul, sest ta on ise oma igatsusi väljendanud. Ta kinnitas intervjuus Juhan Viidingule, et on kodus mänginud ka Cyrano de Bergeraci rolli. Kas pole kütkestav seda kujutleda!
Mängimata jäänud rollide küsimus ongi seotud kujutlusvõime osakaaluga teatrimälus. Mängimata rollide ja ilmsi nägemata rollide ette kujutamises on midagi sarnast. Minu jaoks on hea näide Reet Neimari kirjutatud rolliportree Järveti Claudiusest. Kirjasõna vägi: seda lugedes on mul tunne, justkui oleksin lavastust näinud. Võib-olla siin ongi peidus üks teatri pärisosa: et ei kaoks kujundlik mõtlemine, et ei nõrgeneks kujutlusvõime. Need on inimeseks jäämises määravad.
