Jüri Kask maalib mineviku helgemaks-värvilisemaks

“Viis värvi” tunneb huvi eelkõige värvide endi ja nende üksteisega sobitamise vastu.

Juba nädalapäevade jagu on Tallinna kunstihoone galeriis lahti teeneka maalija Jüri Kase maali-näitus “Viis värvi”. Ilmselgelt ei huvita kunstnikku miski muu kui värv ise ja värvide kooslusest sündivad koloriidid.

Jüri Kase palett on heledamaks läinud, vahel kohe ikka päris läbipaistvaks nagu niiske õhk. Seal Põltsamaa taga Odistes elutsedes on tal viimastel aastatel olnud ilmselt rohkem aega silmitseda looduse igapäevaseid tulemisi ja minemisi, uneleheitmist ja ärkamist.

Kõige selle tulemusena kipuvad tal kontseptualistiprillid nina pealt maha pudenema. Need pole tal samas kunagi hästi peas püsinud. Seitsmekümnendate alul sukeldus ta noorusliku hooga geomeetrialainesse, mida esindasid teiste hulgas Leo Lapin ja Sirje Runge, võttis õppust neorealistlikust anonüümsest ja abstraktsest maalist, kus valitses disainerlik kaalutletus ja kainus, ning säilitas ometi oma piltides mingi inimliku sentimendi.

Mis õigusega?!

Nüüd, küpsemas eas, astub viimane jälle jõulisemalt esile, küll äratuntavates motiivides, küll harmooniat otsivates värvinaabrustes.

Kask ise juhtus kunagi rääkima mulle unenägu, milles “riiklik süüdistaja” küsis ta käest kurjalt, miks on ta oma maalides kõik inimesed vangistanud jäikadesse geomeetrilistesse struktuuridesse ja mis õigusega ta neid seal kinni hoiab. Ja kas poleks meile kõigile parem, kui inimesed saaksid piltidel vabalt ringi jalutada.

Eks ta õige ole, Kase maalides võitlevad tõesti kaks poolust: Tartu kunstikoolist, ja hiljem tollasest ERKI-st õpitu. Siit saamegi tema maalide sisulise intriigi – Pallase mantlipärijate käe all õpitud vaba ja “humanistlik” pintslikäsitsus kängitseti hiljem Tallinnas kalgimasse disainiesteetikasse. Sellest sündinud süütunne varaste Tartu juurte ees võib ju tõesti lõpuks viia jumal teab kui unenäoliste enesesüüdistusteni.