„Kutsikaid” võib julgesti nimetada lühiromaaniks. Jah, mina pean seda küll maailmakirjanduse tippu kuuluvaks, ja soovitan kõigil sellisena endale avastada. Ütleksin nii, et nagu Hemingwayl on kuulus lühiromaan „Vanamees ja meri” (mis omal ajal andis ka tõuke talle Nobeli määramiseks), nii on Vargas Llosa „Kutsikad” jutustuslik pärl, ainult selle vahega, et Nobeli saamise ajaks on see paljudel kindlasti unustatud.

Autori marksistlikust taustast ma muide ei tea midagi. Kui aga seda terminit pahempoolsuse kohta üldse kasutada, siis tuleks enam-vähem kogu Ladina-Ameerika vaimueliit selle sildi alla panna. Tegelikult vastupidi, kui 1970-ndate hakul Ladina-Ameerika kirjanikest osa läks tülli Fidel Castro Kuubaga, siis üks nende seas, kelle teoseid Kuubas enam ei avaldatud ja kellest vaikiti, oli nimelt Vargas Llosa.   

•• Vargas Llosa on omal ajal üheks oma eeskujuks nimetanud García Márquezti, ehkki kirjanikud on laadilt üsna erinevad ja viimased 30 aastat omavahel tülis. Milliseid paralleele nende autorite vahel võiks tõmmata?

Kuigi ideoloogilised platvormid tugevasti erinevad – García Márquez on tänini jäänud Castro truuks sõbraks, Vargas Llosa, vastupidi, sõbrutseb Hispaania kuninga Juan Carlosega –, on nad tegelikult mõlemad jutustuskunsti suurmeistrid. Oma essees „Ühe jumalatapu lugu” (1971) tõstis Vargas Llosa esile García Márqueze ning laiemaltki Ladina-Ameerika tollaseid romaanikirjanikke kui Cervantese ja rüütliromaani traditsiooni jätkajaid, „totaalse romaani” poole püüdlejaid. Vormieksperimendid 1960–1970-ndail olid ühised neile kõigile. Ilmselt mõneti postmodernistliku vaimu mõjutusel, aga võib-olla ka juba vanemas eas väsinumalt on nad aga kõik 20. sajandi lõpupoole läinud lihtsama jutustuslaadi juurde.

••  Mis on Vargas Llosa kui kirjaniku kõige tugevam külg?

Oma tippteoses, milleks ma „Kutsikate” (1967) kõrval pean just varajasi romaane „Linn ja koerad” (1962) ja „Roheline maja” (1965), lahkab autor halastamatult võimu mehhanisme – ta oli tuntud Peruu sõjaväeliste valitsuste karmi kriitikuna. Just võõrandavale võimule vastuhakkajana, kes samal ajal valdas täiuslikult mitmehäälse romaani kunsti, paistis Vargas Llosa silma Ladina-Ameerika buumikirjanike seas.

Nagu meil Jaan Krossil, nii ka Vargas Llosal keskendub kogu looming oma kodumaa ja rahva saatusele. Peruu kirjanik on aga oma rahvuse vigade arvustamisel julgem kui Kross.

•• Lõuna-Ameerikasse pole Nobeleid viimasel ajal kuigi sageli sattunud. Kes sealsetest autoritest võiksid teie arvates veel sellist au väärida?

Minu enda kandidaadid olid argentiinlane Ernesto Sábato ja mehhiklane Carlos Fuentes. Üks sealseid suurimaid kirjandusmaid Argentina ei ole tõesti Nobeli auhinda seni saanud. Sábato on aga kõrges eas ja ka kirjutanud suhteliselt väiksemas mahus, võrreldes Vargas Llosaga. Carlos Fuentes ei ole karvavõrdki Vargas Llosast väiksem kirjanik, kuid et Mehhiko on juba ühe kirjandus-Nobeli pälvinud, siis küllap seda arvesse võttes anti auhind Peruule – mis ju samuti on Ladina-Ameerika üks tugevama kirjandustraditsiooniga maid.