Nelja õe armumistest, tülitsemistest, leppimistest ja naabripoiss Lauriega (Timothée Chalamet) ringi jooksmisest rääkiv lugu on ühtaegu südamlik, naljakas ja seal, kus peab, ka veidi nukker. Filmi jõud tuleb tugevatelt näitlejatelt, kes annavad ka romaanis kohati liigsete moraalijüngritena tunduvatele tegelastele oma näo. Õdedest tõuseb kõige jõulisemalt esile Amyt mängiv Florence Pugh, kelle vali sooritus lööb peategelase tiitli kohati Jod mänginud Saoirse Ronaniltki üle. Raamatus tüütu ja upsaka fuuriana mõjuv Amy ei ole filmiski mingi ingel, ent saab endale väga inimliku ja kaasatuntava näo.
Ronani tugevus seisneb hetkedes, kus talle antakse võimalus filmi sündmuseid omakeskis peegeldada ja enese sees läbi elada. Armastusväärse tundlikkusega kannab ta loo kenasti algusest lõpuni. Ainus õde, kes tegelaseks kehastunud näitlejast võitnud pole, on Meg, keda mängib Emma Watson. Originaaltekstiski igav õde ajab filmis veel rohkem haigutama ja jääb mulje, nagu poleks Watson tegelase mõistmiseks just kuigipalju vaeva näinud.


Avalehele
33 Kommentaari
Loe veel: