Kaarel Ird – lapsesuuga kommunist
Vana Hirmus teatrijuht oleks saanud eile 90-aastaseks
Sündinud 1909 Riias, surnud esimesel jõulupühal 1986 Jämejalas. Nende daatumite vahele mahub Kaarel Irdi – eesti teatri Vana-Hirmsa legend.
Mõned saatused ja daatumid kummitavad tagantjärele tähenduslikuna. Küüditamisaasta viimsel päeval lõppes Seewaldis Raimond Valgre maine elukäik. Oli aasta 1949, maalerpoisina alustanud Kaarel Ird oli tõusnud troonile Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhatajaks... Aga ükski Mozarti-legend poleks pooltki vägev oma Salierita.
Voldemar Panso ja Kaarel Ird. Eesti teatri kaks vägevat. Üks Tallinnas, teine Tartus. Kaks kanget, nagu Andres Paas ja Pearu Murakas. Tõepoolest, Tammsaare vinged Vargamäe mehed elavad lõpmata võrdlusteks!
Panso ja Irdiga sai otsa suurte sauruste aeg eesti teatris. Tugeva peremehe järele, kes selge korra majja looks, on hiljem ohatud nii Tallinnas kui Tartus.
Nagu Mäe ja Oru, jäid Draamateater ja Vanemui-ne pärast Pansot ja Irdi õige pärijata. Eluajal jätkus jüngreid mõlemal. Panso kasvatas neid oma teatrikoolis seitse lennutäit. Ird tegi Tartus oma stuudio. Aga lõpuks polnud sama kange verega pärijat kummagi teatril. Panso väljavalitust Mikk Mikiverist Draamateatri juhina kaelakandjat ei saanud. Kadunud poeg Jaan Tooming pages Panso-koolist otse Irdi teat-risse. Panso sai pärast surma revanshi, kui Irdi kadunud poeg Hermaküla tuli Vanemuisest üle Draamateatri juhiks. Toomingas aga põgenes omakorda Irdi juurest Ugalasse. Viimne võit jäi küll Pansole, kuid vanal Irdil ei jäänud muud üle, kui pärandada Vanemuise juhtimine Panso-kooli poisile Endrik Kergele.
Olgu peale Pansol müüdi järgi oma "krutskid". Aga Irdi kõrval on just Panso eesti teatri Andres Paas, see tões ja vaimus kraavikaevaja. Mida aeg edasi, seda enam tundub esmapilgul robustselt sirgjooneline Ird just see vastuolulisem ja tabamatum. Segiläbi mats ja kunstnikuhingega vurle. Pearu kombel bravuurikam, paremini rehnutti tundev ja eluosavam, seda oli Ird niikuinii.
Panso tegi tööd ja nägi vaeva, lootuses, et kord tuleb ka see va armastus. Riukamees Ird kogus endale elu ajal rinda täiskomplekti toonaseid kuldtähekesi ja tiitleid.
Töömees Panso magas maha järgmise põlve teatriuuenduse. Irdil oli Pearu-kavalust pöörased noorgeeniused enda kommunisti-turja taha koguda. Ird lasi Toomingal ja Hermakülal Vanemuises möllata ja kuulsus ei jäänud tulemata. Irdi teatrit sõideti Tartusse vaatama kogu toonaselt planeedikuuendikult.
Irdil õnnestus Tartus käima panna Eestis ennenägematu kombinaatteater, mis andis nii draama- kui ka ooperi- ja balletietendusi. Ird oli hea organisaator ja Moskva keelt valdav "diplomaat". Kommunist-lapsesuu, kes võis sõimata ka kommuniste. Mees õigelt poolelt: kodanlisel ajal töölisteatreis, sõjaajal ENSV riiklikus kunstiansamblis.
Tõsi, suures nõiajahis leiti ka seltsimees Irdile oma süü. Kodanlisel ajal vabadussõjast näitemängu kirjutanud Ird pagendati kunstidevalitsusest näiteringijuhiks. Irdi näitlejanägu aga leiti sobivaks mölakliku vaenlasekuju jaoks juba esi-meses nõukogude eesti mängufilmis "Elu tsitadellis".
Kui Panso lavastuste puhul nimetab entsüklopeedia fantaasiarikkust, siis Irdi kvaliteetidena on loetletud: autoritruudus, sotsiaalne, teravus ja rahvalikkus.
Mozart ja Salieri saatusest määratud vastandlikkus kumab vastu Panso ja Irdi surmaski. Panso põles 57 aastaga süda läbi, vaim jäi tal lõpuni murdmata.
77-aastaseks elanud Irdi jõuline kere pidas kauem vastu kui tema vaim, mis lõpuks lapsemeelsusesse tagasi keeras.
Läbi erinevate aegade Vana Hirmsa kõrval elu- ja loomingukaaslasena püsinud Epp Kaidu lahkus enne. Oma väge täis aastatel tekitas Vana Hirmus enda ümber kartust ja austust. Viimastel aastatel helistanud Ird nii mõnelegi, ütlemaks, et tunneb end väga üksi.
Teatrijuht ja lavastaja Ird
Sündis: 27.08. 1909 Riias
Tiitlid, aurahad: NSVL rahvakunstnik (1970), sotsialistlikku töö kangelane (1984). Lenini orden (1967, 84) jpt.
Töö: kodanlikul ajal maaler Riias ja mitmel pool Eestis. Teatritegevust alustas 1932 Pärnu töölisteatris. Õppis 1934-36 Tartu näitekunsti stuudios. 1937-39 Tartu Töölisteatri lavastaja ja näitleja; 1939-40 Vanemuise ooperikoori laulja; 1940-86 (vaheaegadega)Vanemuise teatri peanäitejuht (1966-85 ka direktor). Sõja ajal ENSV riiklikes kunstiansamblites, 1948-49 ENSV kunstide valitsuse juhataja, 1950-52 TRÜ ja EPA näiteringide juhendaja; 1952-55 Pärnu teatri peanäitejuht. 1976-82 teatriühingu juhatuse esimees. EKP KK liige 1976-86, ENSV Ülemnõukogu saadik.
Raamatud: "Cogito, ergo sum ehk Mõeldes omi mõtteid", "Per aspera ehk Olnust ja tänasest" (1984).
Lavastusi: "Rätsep Õhk" (1962), "Meestelaulud" (1966), "Külavahelaulud" (1972), "Tagahoovis", (1974), "Naistelaulud" (1977), "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (1979). Allikas: ENE
