EKKM on asunud võitlusesse eksistentsi eest. Sulgemisteade on ärritanud ka paljusid kultuuriinimesi. Sõnum on ühine: korda, mitte kinni!

Kultuurikatel saatis Eesti kaasaegse kunsti muuseumile (EKKM) 19. novembril teate üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest. Põhjuseks ehitusaudit, mis kirjeldab Tallinnas Põhja pst 35 kinnistul asuva hoone ohtlikku olukorda.

EKKM-i tegevjuhi Marten Esko sõnul kõrvaldati kõige tõsisem auditis nimetatud probleem juba suvel ja hoone seisukorda on pidevalt parandatud. Ent praegu pole tema sõnul eesmärk juristide abiga õigust taga ajada, vaid leida koostöös linna ja riigiga lahendus.

2016. aastal EKKM-i tegevjuhi kohale asudes ütlesite, et ükski hooaeg ei ole kindel. Kas nüüd on kardetud aeg käes?


Jah. Mingis mõttes pole olnud miski täiesti ootamatu. Võib-olla vaid see, et protsess kulmineerus üürilepingu ülesütlemisega, kus meid süüdistatakse lepingu rikkumises. Selle teate saatis Kultuurikatel välja 19. novembril, enne seda, 15. novembril, jõudis meieni ehitusekspertiis, mille tegemisest olime teadlikud juunist alates. 30. oktoobril ütles Kultuurikatla juhataja Liina Oja, et on näinud auditi mustandit ja ilmselt tuleb hoone sulgeda. See oli kaks päeva enne meie näituse „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja” avamist. Auditil ei olnud sel hetkel veel allkirja, seega anti luba näitus avada ja [suunis, et] kui audit on ametlik, käituda vastavalt olukorrale.
Kaasaegse Kunsti muuseumi hoone võib näida trööstituna, kuid muuseumi tegevjuhi sõnutsi ongi seni panustatud rohkem maja sisemusele.
Foto: Tiit Blaat

Auditi järgi olid kõige ohtlikumad kohad estakaadi ümbritsev katusekarniis, kust võib kive kukkuda, ja majaväline elektrikaabeldus. Estakaadi ümbritseva ala piirasime lindiga, elektrikaabeldus sai juba suvel korda. 15. novembri teatega koos öeldi, et näitust ei ole vaja sulgeda, sest ohtlikud alad on piiratud, ja kui Kultuurikatla nõukogu koguneb, siis vaadatakse edasi. Seejärel tuli juba ootamatult teade üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest. Põhjenduseks olid kaks punkti, milles rikkusime väidetavalt lepingu tingimusi. Üks oli, et olime kohustatud ehitama välja nüüdisaegse elektrisüsteemi ja et me pole seda teinud. Viidati lepingu eritingimustele, aga sellist punkti seal pole. Vaatasime tingimused üle ja seal tõesti ei tundu olevat ühtki asja, mida me poleks teinud. On vaid, et peame tagama maja heakorra, hoolduse ja sõlmima vajalike kommunikatsioonide lepingud.

Auditi järgi olid kõige ohtlikumad kohad estakaadi ümbritsev katusekarniis, kust võib kive kukkuda, ja majaväline elektrikaabeldus.

Tegemist on sisuliselt ühele leheküljele mahtuva lepinguga, mis sõlmiti 2010. aastal kolmeks kuuks ja mis muutus pärast seda tähtajatuks – ja on nüüd üheksa aastat kestnud. Selles majas ei olnudki enne meie sissekolimist korralikku elektrit. Nii see ja torustik kui ka kõik muu on meie pandud.

Kultuurikatla juht viitab ehitusekspertiisile ja sellele, et seal on väljendatud must valgel, et hoone on ohtlik ja inimtegevus tuleb lõpetada.


Jah, seda küll. Samas põhineb audit vaatlustel ning [on] hinnanguline, seal ei tehtud ühtki uuringut, vaid kõik põhineb eksperdi telefoniga tehtud fotodel, mida on pärast analüüsitud. Hiljem on välja toodud, et majas on ohtlikke detaile, aga maja ise ei ole ohtlik. Ainus tõesti ohtlik koht oli majaväline sinine elektrikaabel, mille kinnitused olid lahti tulnud, aga see sai juba suvel korda tehtud.

Millised on edasised võimalikud stsenaariumid?


Hetkel ei ole meil mõttes ühtegi muud stsenaariumi kui see, et me jätkame tegevust samas majas. Sellel, kuidas seal jätkata, on aga erinevad stsenaariumid. Ideaalis saame maja renoveeritud linna ja riigi toel. Üks variant on teha maja ohutuks ühe-kahe aasta perspektiivis. Selle eelarve jääks üsna kindlasti viiekohaliseks, oletame, et kuhugi 50 000 euro kanti. Järgmine variant on maja renoveerimine, mis olenevalt mahust – kas renoveerida lihtsalt hetkeseis või ehitada hoone korralikult välja koos ligipääsu ja näitusemaja taristuga – maksaks eelduste kohaselt vahemikus 600 000 kuni 1,1 miljonit eurot.
Ehitusauditis nimetati ühe ohtlikuma elemendina majavälist elektrikaabeldust. EKKM tegi selle korda juba juunis.
Foto: Tiit Blaat

Oleme riigile ja linnale erinevaid lahendusi pakkunud juba varem. Kui 2014. aastal oli oht, et meie tegevus lõpeb või võetakse hoov ära, siis asusime koostama renoveerimisprojekti, mida vedas Anders Härm. See päädis 2016. aasta lõpuks sellega, et kohtusime toonase kultuuriministri Indrek Saare ja [abilinnapea] Mihhail Kõlvartiga. Toonane renoveerimiseelarve oli umbes 360 000 eurot, praeguseks ilmselt 500 000–600 000 [eurot], ja ettepanek oli, et enamiku sellest võiks katta linna ja riigi vahel jaotatud ühekordne erakorraline toetus ja linn annaks maja 30 aastaks tasuta kasutamiseks. Sarnaselt saab maad kasutada Kultuurikatel – ehkki tõsi, selle puhul on tegemist linna sihtasutusega.

Mille taha renoveerimisplaan jäi?


Ma usun, et mõlemapoolse surve mitteavaldamise taha. Me ei võtnud linna ja riigiga piisavalt tihedalt ühendust, tagamaks, et nad omavahel edasi suhtleksid. Järgnesid kohaliku omavalitsuse valimised, linnapea vahetus ja kuidagi jäi kõik toppama.

Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi professor Jarek Kurnitski ütles ERR-ile, et EKKM-i renoveerimist oleks maksumaksjale raske põhjendada olukorras, kus linnal on vaja samal ajal remontida ka lasteaedu ja koolimaju. Miks on EKKM-i siiski renoveerida vaja?


Kurnitski toodud võrdlus on pigem demagoogia. Aga miks on vaja? EKKM on üks silmapaistvamaid Eesti kunstiasutusi nii kohalikus kui ka rahvusvahelises plaanis. Me oleme kohalikul tasandil valdkonda arendanud asutus. Ma usun, et peaaegu kõik väljal tegutsevad kaasaegsed kunstnikud on mingil määral olnud seotud mõne EKKM-i näituseprojektiga, kasvõi telgitaguse tööga. Või et mõni meie näitus on neid oma töös inspireerinud või motiveerinud. EKKM on küll MTÜ, aga ma ei näe seda eraasutuse, vaid valdkonnale kuuluva asutusena.
EKKM on küll MTÜ, aga ma ei näe seda eraasutuse, vaid valdkonnale kuuluva asutusena.

Täiendan omalt poolt: EKKM-ile ja selle projektidele on tunnustust jagunud kultuurkapitalil ja EKKM-i asutatud on kaasaegse kunsti auhind Köler Prize.


Köler Prize on jah laiemale avalikkusele tuntuim EKKM-i algatus, mis on nüüdseks juba kujunenud üheks võib öelda et prestiižseimaks preemiaks. Kultuurkapitali preemia on mõnele meie majas toimunud näitusele või näitust teinud kunstnikule tulnud pea igal aastal, EKKM ise on saanud aastapreemia oma tegevuse eest 2015. aastal. [Sel aastal] on meie nelja näitust, kui välja arvata avamised ja muud sündmused, külastanud veidi alla 10 000 inimese. Seda ei ole palju, sest jah, me ei tegele meelelahutusega, aga kunstiasutuste võrdluses on see kindlasti üle keskmise ka rahvusvahelises mõttes. Oleme 2016. aastast kultuuriministeeriumi rea peal 30 000 euroga, aga see on ka kolmandik meie majandamiseelarvest, rääkimata siis näituseprojektidest.

Kust ülejäänud raha tuleb?


Projektipõhiselt kultuurkapitalilt ja välisfondidest. Meil on viimaseks kaheks aastaks olnud ka ühe välisfondi toetus. See on ühelt rahvusvaheliselt fondilt – Foundation for Arts Initiatives –, mis toetab ohus olevaid asutusi ja arvatavasti saime selle seetõttu, et poliitilistel põhjustel on nüüd meie vennasriikideks saanud Poola ja Ungari… Lisapõhjuseks võib muidugi pidada meie efemeerset eksistentsi, mille aluseks on tähtajatu üürileping ja projektipõhisus. Me oleme paratamatult nõrk institutsioon, aga mitte oma mõju poolest, vaid seetõttu, et oleme erakorralistest sündmustest kergesti mõjutatavad. Näiteks on meid majas tööl vaid kaks ja pool inimest – täistöökohti silmas pidades – ja praegune näitusetegevuse peatati just selleks, et meil oleks võimalik keskenduda oma edasise eksistentsi eest võitlemisele.
Põhja pst 35 hoone 2006. aasta mais. EKKM hõivas hoone 2006. aasta lõpus. Praeguseks on sellest ruumist saanud n-ö suur saal esimesel korrusel.
Foto: Dénes Farkas

EKKM kerkis omal ajal üsna mahajäetud alale, kuhu on praeguseks leidnud tee paljud teised. Kas näete EKKM-i rolli ka mereäärse ala väärtuse tõstmisel?


Eestis ei ole väga palju avalikke asutusi, mis asuksid mere ääres. Selle ala detailplaneering näeb ette ühiskondlikult kasutatavaid hooneid, mis ei ole mõeldud tulu teenimiseks. Sealt jookseb mööda kultuurikilomeeter. Mingis mõttes võiks meid justkui süüdistada piirkonnaga toimunud gentrifikatsioonis. Või siis tänada, et sealne ala on kultuuri osaks saanud.

On räägitud EKKM-i hoone lammutamisest ja sellest, et ehk saaksite jätkata tegevust kuskil mujal. Kui väärtuslik on teile just see asukoht ja konkreetne hoone?


„Kuskil mujal” ei ole ju argument, argument oleks ehk konkreetne alternatiiv, aga neid ma praegu ei näe. Maja võlu, peale asukoha, on selles, et tegemist on tööstushoonega, mis on ehitatud taluma tohutut koormust ja vibratsiooni. Kandekonstruktsioonid on auditi põhjal rahuldavas kuni heas seisukorras ning see maja lubab suuri ruumimanipulatsioone, mis on tänapäeva kunstile vajalikud. Näiteks mõned näitusemajad on muinsuskaitse all ja iga vähegi suurema muutuse jaoks tuleb taotleda eritingimusi ja paljud muutused on välistatud.

EKKM-i hoones on võimalik sisuliselt teha, mida iganes kunstnikud ja kuraatorid teha soovivad – mis vastaks muidugi füüsikaseadustele. Mind hämmastas ERR-i artikkel, kus ehitusekspert ei suutnud näha, et neil ruumidel võiks olla funktsioon. Selle peale ta ei tulnud, et näitused on ka funktsioon… Need ruumid on selle jaoks väga loogilised. All on kaks suhteliselt suurt saali, üleval lähevad ruumid üha sopilisemaks ja viltune ruum on suurepärane koht videote näitamiseks. Seal on olnud ka suurepäraseid installatsioone, mis võtavad ruumi eripära arvesse. Seda on suurepäraselt ära kasutanud näiteks Anu Vahtra, Laura Põld ja Iraani kunstnik Mona Aghababaee.

Piletita avalikku ruumi, mis ei oleks kommertsruum, on Tallinnas üsna vähe.

Krundi juures köidab ka hooviala. See pole lõpuni välja kujundatud keskkond, seal asuvad muu hulgas kohvik, Lugemiku raamatupood ja Valge Kuubi töökoda. Pidusid ja kontserte Kultuurikatel meil enam väga teha ei luba – eks ole seegi omamoodi gentrifikatsiooni märk, aga publik saab hoovi kasutada avaliku ruumina ka siis, kui näitusele ei tule. See on ka üks põhjus, miks oleme muuseumi hoidnud piletivabana. Ilma piletita avalikku ruumi, mis ei oleks kommertsruum, on Tallinnas üsna vähe.

EKKM-i toetuseks on praegu sõna võtnud kultuuriinimesed. Mõnes mõttes harvaesinev olukord: toetatakse üksteist ega osutata, kes kellelt raha ära võtab.


Meie eesmärk ei olegi kedagi rünnata ega küsida, miks läheb raha kuhugi mujale ja mitte meile, vaid praegune keeruline olukord kõigi osapooltega koostöös lahendada. Meil ei ole võimalust toetust kuskilt välja nõuda, saame üksnes läbi rääkida, kuid samas ei soovi me ka midagi uut nullist algatada, vaid lihtsalt olemasolev, toimiv asutus korda teha.
EKKM praegu
Foto: Tiit Blaat

Kui väidetakse, et maja on praegu halvemas seisus, kui ta oli aastal 2010, kui EKKM seal alustas, siis võin kindlalt väita, et nii ei ole. Aga meil ega linnal pole selle kohta detailset dokumentatsiooni. Ja me ei ole kindlasti panustanud maja välisfassaadi samal määral kui selle sisemusse – eks see omakorda peegeldab laiemalt ka meie väärtushinnanguid tegeleda rohkem sisu, mitte väljanägemisega.

Vaidlus lepingu tingimuste täitmise või mittetäitmise üle võib muidugi jätkuda lõputult, aga see ei ole ju eesmärk. Me tegutseme projektidega ega saagi plaanida tegevusi liiga pikalt, aga meil on siiski tarvis stabiilsust. Usun, et riik ei hakka meie hoonesse investeerima, kui meil ei ole kindlust pikemas tegutsemiseas, ning samamoodi ei anna linn meile kasutada hoonet, kui pole kindel, et meie tegevust toetatakse ja maja saab korda. Kumbki pool ei soovi arvatavasti teha esimest sammu, kui järgmine pole kindel, ja sellepärast tulebki kokku saada ja rääkida. Kohtume linna esindajatega järgmisel nädalal. Kultuuriga tegelev abilinnapea oli just Tallinnast paar nädalat ära, kuid on uuest nädalast tagasi.