Esmapilgul on see sarnane tavalistes kalingurköites muinasjuturaamatutes olevate lugudega, kuid siis selgub, et pinna all on kõik veidi nihkes ja saab pööraselt nalja.

Tüki anarhistlik huumor, mis lubab valehäbi tundmata rumaluse ja pealiskaudsuse üle naerda, ongi see, mis teeb „Käbekärbist” viimaste aastate ühe lahedama lastelavastuse. Ja seda mitte ainult minu, vaid ka „ideaalvaatajate” ehk laste arvates. Ühe noore teatrikülastaja hinnangul on „Käbekärbist” naljakam olnud ainult Draamateatri „Limpa ja mereröövlid”.

Logi sisse, et edasi lugeda, kuidas lavastus „Käbekärpˮ lõpeb.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: