Kadakase kaameraga

Tere Veiko

Käisin vaatamas Su uut filmi „Roukli”. Kuna see on Sul ebatraditsioonilises laadis lavastatud, kirjutan minagi isiklikumalt, kui lehelugu olema peaks.

Mis see Eesti film või Eesti kriitika on? Hooandja kaudu saab sõpradelt ja fännidelt natuke raha, siis tuleb sõpruskond kokku, tehakse film valmis ja hiljem teevad teised sõbrad intervjuusid, kirjutavad artikleid ja kiidavad. Kes ei kiida, pole sõber, vaid loll lammas või kadakasakslane. Igal juhul võõras, kes ei saa sisenaljadest ega -kaemusest aru. See on Eesti film, tehtud põlve otsas, omadega ja omadele.

Ma ei taha Su filmi laita, eks see ole omamoodi kunstiteos. Filmikunstiski on ju eri laade, milles oma kujutlusi väljendada. Nagu maalikunstis pole kõik realism ja natüürmort, pole filmi puhul rusikareeglit, et tuleb teha kindlatest tegelastest ja sündmustest karkass, sellele ehitada sidus dialoog ja need kõik omavahel kokku köita. Moekunstiski ei ole kõik rõivad nõelasilmast tulnud sabakuued, mõni rüü näeb välja nagu Kört-Pärtli särk ja leiab ka kandja. Ma vaatasin saatest „OP” Su intervjuud ja mind häiris, et Sa rääkisid seal Ruhnu inimeste ausast reaktsioonist, pidasid oma filmi üheks õigeks Eesti asjaks ja nimetasid kõike muud kadakasaksluseks. Kas kaamera oli Sul ise tehtud, kadakane ja kasetohust või välismaine, kadakasaksa kraam? Nii tahtnuks ma selle jutu peale turtsatada, aga Sa paistsid seal intervjuud andes muserdatud ja krampis, rutjutud ja ebakindel. Kas Sa oled ikka täie mõistuse juures? Küllap oled, said ju oma emotsioonid filmi valada ja vormida loo, milles on point’i. Su film on nagu Pollocki maal, kui lubad end mõne mitte-eestlasega võrrelda.