Mihkel Seedri instseneering on eekujulik, st kompaktne, loogiline ja dramaatiline. Laval valitseb ehtkafkalik ängi, teadmatuse ja absurdi atmosfäär. Kui Kafka loomingu üks oluline omadus on sürrealism, siis lavastuse kohta seda terminit kasutada ei saa, sest tegu on konkreetsete inimestega kindlas ajas ja ruumis, süžeegi on konkreetne. Kui eluline on näiteks direktori pöördumine hätta sattunud alluva poole: „Ma ei tulnud sulle etteheiteid tegema, ma lihtsalt tunnen su pärast muret.” Samuti õpetus: altkäemaksu ei tule anda selleks, et midagi saada, vaid veendumaks, et oled teinud kõik võimaliku oma asja heaks. „Protsessi” tõde on lihtne: inimene ei saa ennast kaitsta, kui ta ei tea, milles teda süüdistatakse. („Raske on põhjendada midagi, kui sa ei tea, mida põhjendada.”)