Kahe näoga Al Di Meola kehtestas end eestlaste ees
Itaalia juurtega Ameerika kitarrist Al Di Meola on kahtlemata selleaastase Jazzkaare tuntuim nimi. Mitte võib-olla nii tuntud ja mõjukas kui tema kuulsad kaasaegsed Paco De Lucia või John McLaughlin, kuid vähemalt sama isikupärase käekirjaga. Estonia kontserdisaal oli laupäeval mehe vääriliselt puupüsti täis ning kahes osas toimunud sõu lõpus aplodeeris publik seistes. Nimi maksab ja maksab ka oskus ennast kõikenäinud eestlaste ees kehtestada.
Enne sõu algust on inimesed põnevil. Keegi räägib, kuidas ta professor selle ja sellega nooruspäevil Di Meola muusika saatel pohmelli ravis. Kohalikud kitarrikuulsused on kõik kohal ja ka väärikad vanema põlvkonna heliloojad on end nooremate muusikafännide vahele istuma sättinud.
Ja siis ta tuleb, teadlik nii iseenese geniaalsusest kui ka 54-aastase mehe kohta imetlusväärsest füüsilisest vormist, nööbib oma valge särgi paari tolli jagu lahti ja asub mööda nailonkeeli liuglema. Di Meola on kohale toonud rahvusvahelise seltskonna – peale kauaaegse kolleegi, löökpillimees Gumbi Ortizi on laval akordionist Fausto Beccalossi ja teine kitarrist Peo Alfonsi. Kuigi elektrikitarril on staarmuusik olnud alati põnevam kui akustilisel, näeb ja kuuleb Jazzkaare seltskond täna siiski läbi ja lõhki akustilist Di Meolat ning see dikteerib mõistagi kogu õhtu kulgemise.
Tehniline täiuslikkus
Kitarrivirtuoos ei lase oma võlukunsti imesid kaua oodata: mõni hetk kobavat sissejuhatust, ning tuhat nooti sekundis lendab tema kuuekeelselt pillilt suurema vaevata. Kuigi esimesel pilgul tundub mängu nimi olevat “flamenko kohtub latiinodÏässiga”, paistavad Di Meola fusion’i ja dÏässroki juured ka kõige tagumisse kontserdisaali ritta. Kohati mängib ta ehk hirmus palju noote sealgi, kus ilmselt vähemagagi hakkama saaks. Kuid tehniline muusikast üleolek võimaldab tal olla edev mitte ainult särgikaelust laiali sikutades, vaid ka libisevate legato’de vahel kitarriga kuulipilduja kombel saali tulistades. Õhtu mitte vähem oluliseks tegelaseks kujuneb Fausto Beccalossi, kes puhub steriilseks latiinoks kiskuvasse kitarriakordide kambrisse tõmbetuult.
Ja ometi paistab, et isikupära, vapustava ansamblimängu ja tehnilise täiuse kiuste on Di Meola kitarr täna õhtul samasugune nagu kuuendas reas istuva preili parfüüm – erakordselt intensiivne, ent surmavalt magus. Õnneks teeb kitarrikuulsus poole kontserdi peal paarikümneminutilise pausi ja teist poolt kuulates hakkab tunduma, et esimese põhjal tekkinud mulje oli ennatlik. Di Meola on oma mängus nüüd pisut minimalistlikum, ent sellevõrra jõulisem. Õhtut laisalt nautivast dÏentelmenist saab isiksus, kes ei karda ka oma tumedamat poolt näidata. Ja me näeme imepisikeseks hetkeks seda Ameerika Itaaliat, millest Martin Scorsese filme teeb.
