Kaili-Angela Konno maalid muuseumis isikunäitusel
Aeg-ajalt tuleb ta Tallinna, näiteks “AK” stuudiokujunduse ümbertegemise pärast. Tema tehtud on uus laud ja seinad, valgustus. Ikka veel on tarvis üht-teist parandada. Näiteks laua all ei tohi midagi olla – juhuks kui diktor või saatekülalised jalaga vehkima hakkavad. Koliseda ei tohi, peab tugev olema. Ja siis veel mõned värvid ja nurgad muuta. Inimesed võib-olla ei märkagi selliseid detaile, ei pane tähele. Kõige tähtsam, et kell 21 ikka uudised tuleks. Kuigi “Prillitoosi” stuudiosse kutsutud memmed on Kaili tehtud laua üle väga rõõmsad – hea tugev, saab täie raskusega peale toetuda nagu kodus.
Teletööd kantakse mingil hetkel maha. Pole rohkem vaja. Ongi hea, arvab Kaili. Indias käies nägi ta tohutut asjadeuputust. Pärast seda mõtles, et ühtegi asja pole enam maailma tarvis. Maalidega on selline lugu, et need hoitakse alles. Pilte ei lammuta ükski terve mõistusega inimene laiali ega viska minema. Seepärast on neid siin ilmas juba päris palju.
Oma praeguse näituse töid kandis Kaili kaks aastat peas. Maalis need mõttes valmis, siis püüdis unustada. Laps oli ka väike ja Kaili ei oska maalida nagu paljud teised, kel põnnid selja taga rahmeldavad. Aga pildid jäid Kaili mällu nagu printerisse, kust vahepeal paber otsa saanud. Enne uusi töid kätte ei saa, kui vanad välja lastud. Kui näitusekutse peale pintsli kätte võttis, tulid need ikkagi välja, lausa pressisid.
Maalimine on Kaili jaoks teistmoodi, kaudne suhtlemine. Poed pildi kaudu teisele inimesele hinge. Kunagi ei tea, kas vaataja näeb, tabab ära. Mida nad näevad võõra kunstniku tehtud pildis? Kas maailm saab sellest parem, et Kaili maalib?
Kõige tähtsam, et oleks maalitud ausalt, mitte ärategemise pärast või kiirustades. Siis saab rõõmu juba tööst endast kätte. Milleks veel kellegi sõnad või lehekriitika, see oleks komplimendi nurumine. Aga supikeetja tahab ikka, et öeldaks, kui hea supp on.
