•• Loomingul on viimase 20 aasta jooksul olnud eredaid ja mitte nii eredaid aegu. Vikerkaar seevastu on justkui kogu selle aja olnud sisult värske ja loomult novaatorlik, pilk aina kompamas uusi lääne humanitaaria radu. Või on Vikerkaareski seestpoolt nähtuna esinenud mitte nii eredaid aegu?

Mõtle, kui ma nüüd ütleksingi, et ei, minu meelest on Vikerkaar kogu aeg säranud nagu väikene päikene! Kahtlemata on meilgi olnud hallimaid ja vähem hallimaid aegu. Iseasi, millal ja kelle jaoks. Kultuuriajakiri on ju nii mitmekihiline ollus. Ja näiteks ilukirjanduses, arvustustes ja laiemalt humanitaaria eri “radadel” ei käi tõusu- ja langusajad üldse mitte sünkroonis. On koguni leitud, et selline arengu ebaühtlus on üks kultuuri muutumise n-ö sisemisi seaduseid. Eks see annab end paratamatult tunda ka väljaandes, mis katsub seda kultuuri “peegeldada”. Aga samuti esineb ajakirja kokkupanijatel rohkem ja vähem innukaid perioode.

Lisaks pole saladus, et eri aegadel ootab lugeja kultuuriajakirjalt kui selliselt eri asju. Mõnel ajastul ta tahab, et ajakiri teda kuidagi ise kõnetaks. Sel ajal omandab näiteks omaette tähenduse see, kuidas kaastööd ajakirjanumbris on paigutatud, kuidas nad üksteisega dialoogi astuvad jne. Ajakiri muutub siis otsekui ise teoseks. Teistel aegadel jälle pole kultuuri kui terviku seisukohalt erilist tähtsust, kus miski ilmub. Mingil määral on need võimalused muidugi ka ühes ja samas ajas alati olemas. Näiteks on Eestis praegugi ajakirju, kus ilmub väga olulisi tekste, aga päris ajakirja-tunnet sellest hoolimata ei teki. Ja on teisi, kus midagi eraldi märkimisväärset nagu polekski ilmunud, aga väljaanne ise on ometi kuidagi selgepiiriliselt (põlvkondlikult, meelsuslikult) märgiline.

••Sina oled olnud Vikerkaare juures tegev selle algusest saadik, oled kauaaegne toimetaja. Milline on Vikerkaare toimetaja pilk eesti humanitaaria arengule selle aja jooksul: millised on olulisemad arengud-muutused?

Sellesse 20 aastasse mahub eesti kirjanduses ja muus nii palju, et kahe sõnaga seda ju kokku ei võta. Muidugi on ka Vikerkaare sisu ja autorkond muutunud mitmete lainetena. On olnud perestroika aeg, on olnud tõlkimise ja refereerimise aeg ning rohkem isemõtlemise aeg. Ühest “tõerezˇiimist” lahtimurdmise aeg ja uude sisenemise ning seal oma olemisvõimaluste kompamise aeg. Mis aga n-ö suurtesse kultuuripõlvkondadesse ja nende vahetumisse puutub, siis näen ma siin küll ainult ühte selgesti tajutavat murrangut 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses. Siis muutusid ühes uute nimede tulekuga põhjalikult ka kultuurist mõtlemise alused ja enne seda aega tehtud tekste on üsna raske mõista.

••Vikerkaare loomingulisse toimetusse kuulub neli isikut: Märt Väljataga, Kajar Pruul, Marika Mikli ja Marek Tamm. Milline on igaühe tegelik ülesanne ajakirja väljaandmisel? Kui suur on igaühe mõju ajakirja sisule ja näole? Millise sfääri üle ja kui palju igaüks neist otsustab?

Kõigepealt täiendaksin seda loetelu kunstitoimetaja Jüri Kaarma ja keeletoimetaja Tiina Liasega. Muus osas on aga nii, et sageli tegelevad kõik kõigega. Väga karmi tööjaotust pole. Vikerkaare kirevat sisu arvestades on ju toimetus suhteliselt väike. Eriti kui võrrelda algusaegade nõukogulikult volüümika kultuurikombinaadiga, mil sama ajakirja tegi kaks korda rohkem inimesi.

Vikerkaareline kultuur

Vikerkaar

Eesti kirjanike liidu ajakiri

•• Ilmub alates 1986. aasta juulist.

•• Peatoimetaja aastast 1995 Märt Väljataga.

•• Peamised valdkonnad: filosoofia, mõttelugu, ajalugu, sotsioloogia, politoloogia, kirjandusteadus, kunstiteadus jm.

•• Ilukirjandus: eesti autorite algupärane luule ja lühiproosa, välisautorite krestomaatilised tekstid.

•• Olulisi autoreid: Tiit Hennoste, Marek Tamm, Jüri Eintalu, Hasso Krull.

•• Igas numbris on arvustusrubriik, koos reprodega leiab käsitlemist üks eesti kunstnik.