Kaks silda Jaapanisse
Sel nädalal vahetas Tallinnas Hop-galeriis klaasikunstnik Mare Saare loomingu välja metallikunstnik Anni Kagovere. Kuid huvitaval kombel tekkis nende kahe näituse vahel omamoodi mõttekaaslus – sünergia, mille märksõnaks võiks olla „Jaapan”. Mõlemad kunstnikud on saanud oma impulsid meile kaugest saareriigist, selle loodusest, kunstist või elutunnetusest.
Tabamatud hetked klaasis
Mare Saare viibis Jaapanis vaid kaks nädalat – kuid see aeg oli nii intensiivne, et tundus aastatena. Oma sidet Jaapaniga on ta alati tajunud pigem aukartusena, hirmuna leida end võõras paigas, tunda end saamatu, tahumatu ja suuremõõtmelisena. Jaapan näis tema jaoks alati nii peenetundeline, haavatav, tundlik.
Huvitava juhusena meenub Saarele seik kuskilt 1990-ndatest, kui ta tegi ühe mustast klaasist töö – „Dreaming of Japan” –, ja seekord, ainus kord üldse, läks must klaas ahjus läikivalt malahhiitroheliseks. Nüüd reisil kogetud puutumatu loodus Noto poolsaarel tekitas silla sellesse hetke, sellesse piiritult intensiivsesse rohelisse.
Saare Hop-galerii näitusel ei olnud pimestavaid rohelisi, küll aga palju seletamatuid toone spektri hämaraladelt: murtud pruune, halle, rohelisi, musti. Saare klaaspildid on fragmendid Jaapani reisil kogetust, tundlikud hetkejäädvustused, mis ei püüa olla realistlikult objektiivsed. Pigem kirjeldavad hingeseisundeid mingi taju vastuvõtmisel. Jäädes nõnda unenäoliseks, õrnaks, lõpuni tabamatuks.
Ebamaise tunde tekitasid ka klaaspiltidega vaheldumisi eksponeeritud fotod, mis ei olnud kunagi jäädvustused kohapealt – tegu oli omakorda fotodega klaasile sulatatud fotodest. Ning kolmanda kihistusena tundusid sel näitusel kõnekad klaasilt seinale jäävad varjud, mis on kui ümberütlemised mälestustest.
Selle näitusega on Saare süüvinud põhjalikult „järelkujundisse”, silma võrkkestal sündinud visioonide mitmekordse peegeldamise/peegeldumise tulemisse. Ka sellises kunstitajus on midagi väga jaapanlikku, mis on kooskõlas wabi sabi põhimõttega, et miski pole täiuslik, vaid on alati liikumas tekkimise või kadumise poole. See ebatäiuslikkus ongi kunstniku jaoks olnud kõige kaunim ja tundlikum ilu väljund – võimatus paigal seista. Ometigi on looduses pidev ringkäik, igavene olemasolu, mis mitte kunagi ei ole täpselt ühesugune – muutumise ülim esteetika. Ta justkui viitaks kaduvusele ja seeläbi uue tekkimise võimalusele.
Saare imetleb paratamatusega leppimise uut mõõdet – võimalust ja vajadust tajuda lõpuni hetke, seda haikulaadselt jäädvustada. Ta usub, et paratamatusega leppimine ei ole nõrkus, vaid ülim tarkus. Nõnda muutus sild kogemusega pikemaks ja kunstniku mina nähtavamaks.
Reaalse Jaapani reisiga seob näituse hoopis raamat – korralik fotoalbum hetkedest, mis on kõnetanud rändajat.
Näituse sünnilugu oli Saarel tavatult irratsionaalne ja jäi kuidagi viimasele hetkele. Lõplik selgus saabus 11. märtsi maavärina järel. Ta usub, et näituse seisukohast pidi just nii minema, alateadlik ootus ilmutas näituse sügavama mõtte alles siis. Sellest sündis otsus jätta kõrvale objektid ja tegeleda edasi ainult fotodega: miski, mis on olemas, kaob äkki täielikult. Kuid fotol on võime talletada mälu, astuda vastu kaduvusele.
Metallvormi vaikne ilu
Anni Kagoverel on seljataga kolm ja pool aastat õpinguid Jaapanis – esimese pool aastat õppis ta Saitama ülikooli keeltekoolis jaapani keelt, pärast seda oli aasta külalisüliõpilasena Tokyo kunstiülikoolis metallisepistamise erialal ning 2009. aasta kevadel astus samal erialal magistrantuuri.
Kuid valik siduda end Jaapaniga ei olnud juhuslik – kuigi selles armuloos on juhusel oma roll. Kagovere hakkas keskkoolis tegelema Jaapani võitluskunsti aikidoga ning ülikoolis sattus üsna kogemata jaapani keelt õppima. Mõne aasta pärast Eesti kunstiakadeemias ehtekunsti õppides avastas ta mokume-gane tehnika, mis paelus niivõrd, et ta otsustas seda oma lõputöös kasutada. Mokume-gane on jaapani metallikunsti tehnika, mis algab materjali loomisega – värvilised metallid kuumutatakse üheks kihiliseks materjaliks, millest on graveerimise ja sepistamise teel võimalik mustreid valmistada.
Kunstiõpingud Jaapanis on meie jaoks harjumuspäratult traditsioonikesksed, hoides fookuses pigem tehnilisi oskusi kui kriitilise mõtlemise ja originaalse isikupära arendamist.
Peale meie kultuuriruumis haruldase mokume-gane tehnika on Kagovere tööde juures veel teine tähelepanuväärne seik – ei ole enam kuigi palju metallikunstnikke, kes tegeleks ruumiliste suurvormidega. Tundub, et koos Nõukogude riigiga vajus ajahämarikku ka metallist anumate ja nõude tegemise kunst.
Kuid Kagovere ühendab oma loomingus väga puhta vormikeele väga tundliku mokumegane tehnikaga, saades tulemuseks anumad, mis räägivad küll rahulikul toonil, kuid sisendavad seejuures mõtet, mil on selge sõnum. Ja üsna haruldase omadusena – need nõud on valmis ka kuulama, olema rahulikult iseendas ja peegeldama vaatajat. Neisse on kätketud kunstniku püüe tabada mööduv selgusehetk.
„Mööduv hetk”
Anni Kagovere näitus
17. maini HOP-galeriis
„Jaapan. Liblikas”
Mare Saare raamat
netikirjastuses Blurb.com
