Kaks takti surmale võlgu
Televisiooni brutaalses maailmas ei jäeta midagi juhuse hooleks. Iga eetriminut maksab arutul hulgal raha, iga üksiku vaataja pärast toimub vennaarmust vähe hooliv võitlus.
Naiivne on see, kes televisiooni tänapäeval mingi inimeste informeerituse või heaolu hüvanguks töötava nähtusena käsitleb. Äri on äri ja pole põhimõttelist vahet, kas müüakse sukkpükse või Agatha Christie surematuid müsteeriume. Televisiooni muudab ehk unikaalseks asjaolu, et seal kaubeldakse mõlemaga.
SAMASTUDA ON RASKE. Sestap tuntakse liikuvat pilti kodusesse kasti toimetavate inimeste seltskonnas nähtust nimega piloot. Väga lihtsustatult lahti seletades on see n.-ö proovisaade, mille õnnestumisest või hävingust sõltub kogu planeeritava sarja töösse andmine. Kui piloot on edukas, avanevad rahastaja kukrud, vastasel korral kõlab stuudiobossi huulil aga too paljukardetud “Järgmine palun!”
Möödunud laupäeval alustas Eesti Televisioonis järjekordset hooaega tuntud laulukonkurss “Kaks takti ette”. Muidugi on pisut ebaõiglane päris esimese saate järel kohe põhjapanevaid üldistusi teha, kuid eelpool kirjeldatud piloodi teooriat silmas pidades lubatagu mõningaid tähelepanekuid siiski kirjeldada. Pealegi on laupäeval taas kord võimendunud arusaamatu tendents suurem kui üks telesaade.
“Kaks takti ette” pole kaugeltki uus ettevõtmine ja oma eluõigust on ta aastate jooksul tõestanud küll. Idee on ju iseenesest lihtne. Verinoorte lauljate konkurss naelutab ekraanide ette igasugu rahvast.
Kes tunneb tõsist huvi absoluutselt iga kohaliku muusikaelu sündmuse vastu, kes sisustab aega nn “järelkasvu” temaatika üle valulemisega ning kes innustub lihtsalt teiste närveldamise sadistlikust jälgimisest. Ühed üritavad vaadelda, teised end rahustada ja kolmandad samastuda.
Samastumine on aga just see, millega vähemalt esimese “Kahe takti” puhul tõsiseid probleeme tekkis. Ja näib, et mitte ainult minul kui televaatajal.
TUNDED PUUDUVAD. Mille kuradi pärast tahavad 18-aastased noored lauljad end 100-aastastena tunda? Kes pagan sunnib neid identiteeti läbi Roxette’i või Maria McKee tüüpi halamise otsima? Mis paneb inimesi siiani uskuma, et ainus oluline asi on kõigile meeldida? Küsimus pole laupäeval esinenud noorte andekuses, vaid selle tahtmatus varjamises.
Ma olen soovinud alati uskuda, et kunstiga tegelemiseks peab olema vajadus. Ja see vajadus võiks olla sügavam kui ühe laulukonkursi võitmine.
Ma tahan näha elu, mitte lauluringi juhendaja ettekirjutuste kramplikku täitmist. Tehtagu häält ükskõik kui õigesti, lauldagu nii perfektselt kui tahes, noodipuhtuse oskuslik pidamine ei suuda iial kompenseerida tunnete puudumist. Ilus surm on ikkagi surm. Ja ma keeldun uskumast, et telerist nähtud noortel inimestel elujanu puuduks. Lihtsalt ei võimaldanud valitud laulud sel kohe kuidagi avalduda.
Mul ei unune ilmselt iial verinoore Siiri Sisaski nägemine selles samas telesaates aastaid tagasi. Imekspandavalt lihtne oli tema pootsmanlikku kõrirögistamist uskuda. Sest ta ise uskus seda ka.
“See on kui kümme tuhat lusikat, kui ainus, mida sa vajad, on nuga. Kas pole irooniline?” laulis sümpaatne Anastassia Berestovaja esimeses selle aasta “Kaks takti ette” saates Alanis Morissette’i sõnu. Armsad noored lauljad! Andke mulle nuga. Keerutage pussi minu sisikonnas nii, et ma seda tunnet veel järgmiselgi hommikul mäletaksin.
