Kalbed fotod elavate ja surnute maailmast
Pole vaja midagi teada Aldo Rossist ega arhitektuurist, et aru saada, mida imetleb tema majades arhitektiharidusega foto-graaf Arne Maasik. Vaikus, rahu, meditatiivne tasakaal, suursugused lihtsad vormid, mis modelleerivad nende vahele jäävat õhku ja valgust. Varjude langemine korrapäraste voogudena peibutab majade sees uitaja aeglasele ja meelisklevalt rahuarmastavale kõnnakule.
Arhitektuurikriitik Ada Louise Huxtable on Rossit kirjeldanud kui “poeeti, kes juhtumisi on arhitekt”. Rossi kolleeg Jose Rafael Moneo ennustab, et kui tuleviku ajaloolased hakkavad otsima põhjust, miks pidurdusid meie linnu ähvardavad destruktiivsed tendentsid, ilmub pinnale Rossi nimi, ühena neist, kes aitasid kehtestada targemat ja aupaklikumat mõtteviisi. Arhitekt Vilen Künnapu teatab aga näituse pressiteates õhinal, et Rossi puhul on tegu arhitektiga, “kellel on otseühendus Jõuga. Tema igavikulised plaanid moodustavad objektid, mille peenenergeetiline kiirgus on ülivõimas. Suur metafüüsiline aura on ka Rossi majadel”.
Inspireeriv surmakogemus
Pärast sellist panegüürikat pole meil Maasiku fotode manu naasmisel enam valikut. Me näemegi neis tardunud metafüüsikat, Itaalia maagilise realismi kivinenud poeesiat. Näitus koosneb 2000. aasta suvel Milano äärelinnas üles võetud vaadetest Gallaratese elamukompleksi D-korpusele, mida Rossi projekteeris igavikulistes meeleoludes, millesse ta langes pärast 1971. aastal kogetud surmalähedast kogemust autoõnnetuses. Haiglas kosudes oli ta asunud mõtisklema linnadest kui elavate laagriplatsidest ja kalmistutest kui surnutelinnadest.
Seitsmekümnendate alul projekteeriski ta Gallaratese hoonekompleksi paralleelselt Modena surnuaiaga. Ideed ja eeskujud liiklesid vabalt siin- ja sealpoolse maailma ehitiste vahel ning jätsid ajaliku elu palgesse jälgi igavikust ning vastupidi, surnute mälestamine omandas elu piirjooned.
Fotograaf vaatajale giidiks
Milline on Maasiku suhe selle kalbe maailmaga? Haritud arhitektina teab ta, kuhu minna ja mida otsida. Ta teab, milline rakurss valida ja mida kaadrisse püüda. Ta elavdab oma fotodega hoonetes seda professionaalset kudet ja tähendust, mis võhikule võib vabalt märkamatuks jääda. Sellel retkel ajalooliste arhitektuuriaarete juurde on tal kindlasti silme ees seisnud ka Giorgio De Chirico maalide maagiline realism, mis omal ajal ilmselt kujundas ka Rossi ilmavaadet. Maasiku fotode kaudu on kogu see müstika uuesti ellu ärganud ja jõudnud elavana Linnagaleriisse. Autorina taandab ta end, ta on pigem meedium, klõpsuga lahti läinud avaus ajalukku, mille serval kõõludes ka meie sellest osa saame. Sellist tundlikku ja harivat giiditööd kunstimaailmas tihti ei kohta.
