Juhtusin paari aasta eest nägema „Tühhja” autorit lennujaamas, kus tal oli sekeldus piletitega, mis olid ostetud Kalju Kruusa nimele, kuigi passis on tal teine nimi. Kruusa seletas ametnikule, et ta pole Kruusa, see on pseudonüüm – „I am a writer,” ütles ta valjult. See riivas kõrva, oleks olnud dramaatilisem ja täpsemgi, kui ta oleks teatanud „I am a poet!”, sest writer võib olla ka reklaamikirjutaja. Nüüd „Tühhja” lugedes sai selgeks, et Kruusal on luuletajaks olemisega mingi „teema”, ta tajub selles enesemäärangus paratamatust, teisalt teab, et ühiskonna silmis on see tülikas, kuid kergesti ignoreeritav „erivajadus”. Otseselt luuletajaks olemisest on „Tühhjas” mitu teksti, kuid Kruusa teadmine oma poeedistaatusest on ärkvel igas kogu algupärandis. Näidaku ta oma tahkudena siis leppimatust, viha, mõnes pisiasjas sisalduva olulise tõe taipamist. Pea poole raamatust moodustavad Kruusa luuletõlked, mille läbisegi esitus oma tekstidega tekitab esmalt segadust, kuid õige pea hakkavad need resoneerima ja mängima. Nii näitab kogu luuletajat tekstide kaudu, mis ta ise pole kirjutanud.

„Tühhja”

Kalju Kruusa

Ussimunni