Unisex müügiargumendiks

Mängureeglitel on aga oma eellugu. See algab teadmisest, et üks võimalus üle saada naisekeha allutamisest maskuliinsele silmavaatele on olnud mingil postmodernistlikul ajajärgul nn organiteta keha – Deleuze’i ja Quattari kontseptuaalne kujutelm maailmast, mis on vaba soopoliitilistest hierarhiatest, seksistlikest jõuvahekordadest ja kehatüüpide ekspluateerimisest karisma ja võimu sümbolitena. Iseenesest ilus filosoofiline mõtteke filtreerus aga paraku moe-, parfümeeria- ja riidetööstusse nn unisex-turustrateegiana, mis võimaldas meeste ja naiste kehadele kohaldada ühiseid lõhna-, lõike- ja suurusestandardeid ning allutada turg veelgi universaalsematele tarbimisnormidele.

Igal elundil oma roll

Hiliskapitalismi ammendamatu paindlikkus kontrakultuuride allaneelamisel demonstreeris uut taset. Kolmanda laine feminism, mis seitsmekümnendatel haaras kinni prantsuse poststrukturalismi kehapoliitilisest arutlustest, esitas aga peagi feministliku antiteesi organiteta keha filosoofiale. Selleks oli kujutelm organitest ilma kehata. On ju teada, et maskuliinset erootikat ja pornograafiat köidavad naisekehas ainult mõned strateegilised piirkonnad. Ka pole uudiseks, et meie kõigi nõder ihu on jaotatud erinevateks sotsiaalseteks rollideks kodus, tööl, puhkehetkel, seksides ja sportides. Ülemust huvitab peamiselt su ajumaht ja käte-osavus, treener muretseb ainult su hüppeliigese pärast, ämma-emand surgib su üska, lihane laps tahab su kallistusi, sõber neljandat kätt bridĻilauda, armuke vaid suuseksi. Ülemaailmne elundikaubandus aga, millega seoses kergitatakse ohtralt eetilisi ja kriminalistlikke küsimusi, tunneb sihikindlat huvi ainult nende jäsemete ja organite vastu, millel on rahakaid tellijaid.

Tükid kasutatud kehast

Seega ei huvitu keegi enam kehast, küll aga selle tükeldamisest ning organite ja kudede ekspluateerimisest. Siin jõuamegi Kamille Saabre pildimaailma. Hulk fragmente ärakantud kehast, mis ei seisa enam koos. Tükid ja killud kulunud maailmast, muljutud ja räsitud.

Pildid, mis meenutavad autolammutuse tagahoovi, kus iga ärakäiatud jupp ja hammasratas üritab paindliku hinnapoliitika abil uuesti ringlusse pääseda. “Võta mind, mul on enne sind olnud ainult üks omanik, ma ei vaja palju süüa, sest ma tulen vaestest oludest ja ma murran tööd nagu loom!” anub üks koogutav põlvekeder. “Vilunud ja suhteliselt prink büst otsib tööd”, seisaks nagu teisel pildil.

Loomulikult pole need loosungid Saabre kunstis halastamatu selgusega artikuleeritud. Selleks on meil ajakirjanikud. Kummati ei kahtle ma, et kõnealuse kunsti juured on kurvas teadmises kehademajanduse olemasolust ja selle kannibalistlikust võimust inimese üle.