„Lähtekood” valdab žanrit hästi ja näpuotsaga keritakse lahti ka tõde toimuvast. Helikopteripiloodist sõjaväelane Colter Stevans (Jake Gyllenhaal) saab aru, et ta on rongis kellegi teisena. Ja ta vastas rongis istub võluv neiu Christina, kelle kohta saab järeldada, et sel tegelasel, kellena Colter esineb, on neiuga mingi side. Lühikese kaheksaminutise rongistseeni järel toimub plahvatus ja saabub pööre. Colter on nüüd mingis kapslis ja teda küsitleb sõjaväevormis näitsik Colleen (Vera Farmiga).

Hirmsa hooga tuleb filmi dramaatilisse arengusse uut informatsiooni. Vaataja saab koos Colteriga teada, et peategelane on saadetud uudse tehnoloogia abiga minevikku tegema riikliku turvalisuse seisukohalt olulist tööd. Sooritama kangelastegu.

„Lähtekoodi” lavastas britt Duncan Jones, kelle on lennutanud Hollywoodi ta eelmine film „Kuu”, mis oli menukas 2009. aasta PÖFF-il. „Lähtekood” on erinevalt eelmisest ja ainukesest Jonesi filmist hollywoodilikult tempokas. Rongisõidu dünaamika kasutamises pole midagi erakordset, kuid see on teostatud õnnestunult.

Igavene küsimus eetikast

„Kuud” ja „Lähtekoodi” ühendab kuulumine intelligentsete ulmekate hulka, kus on olemas oma moraalne point, oluliste inimeetika küsimuste tõstatamine. Ja see, et inimese käsutuses pole selliseid tehnoloogiaid, nagu filmis kujutatakse, ei tähenda veel, et filmis puudutavaid probleeme poleks. Millisel määral on eetiline kasutada inimisiksust ülemate eesmärkide nimel, seda võrdlemisi igavest küsimust „Lähtekood” uurib.

„Lähtekood” on ka film armastusest. Taevasest ja ka maisest, sest rongineiu Christinal (Michelle Monaghan) on lühike seelik ja kaamerasse püütud naiselik ilu. Tegu on tervikliku ja hästi läbitöötatud filmijutustusega, kus tähtsad inimeseks olemisega küsimused sees.

„Lähtekood” (USA 2011)

Lavastaja: Duncan Jones

Osades: Jake Gyllenhaal, Michelle Monaghan, Vera Farmiga

Kinodes alates 8. aprillist