Oma isiklikele kogemustele toetudes kõneleb jutustaja Venemaa ja Eesti vanglakultuuridest, vabariigi algusaja riigivõimu „räpasusest” ja korrumpeerumisest ning mõnestki õõvastavast faktist toonase allilma tegemiste kohta. Olgu siinkohal ühe näitena toodud minategelase kokkupuude Rehepaksu-nimelise mehega, keda muu hulgas mainitakse organidoonorite vahendajana Saksamaale, kus kaotas oma elu nii mõnigi noor naine, kes piiride avanedes tööleidmise ootuses Euroopasse suundus. Mis puutub vanglaelu kirjeldavatesse episoodidesse, siis jõhkramad seigad vangide omavahelistes suhetes kangastuvad mitte seoses Venemaaga, vaid Eestiga.