Karassev-Orgusaar maksis oma peaga mõtlemise eest
Ei juhtu tihti, et ühe inimese hääl jääb sulle palju aastaid mõtteisse kumama, nagu mingi selgesti eristatav mp3 fail, kuid 27. jaanuaril meie seast ühes Pariisi haiglas lahkunud Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarele tagasi mõeldes on see minu puhul küll nii. See lause minu peas pole kodukäija, vaid hea kolleegi hääl, mida ma ikka ja jälle talle mõeldes selgesti kuulen.
Karassev-Orgusaar töötas palju aastaid Prantsusmaal raadiote “Vabadus” ja hiljem “Vaba Euroopa” kirjasaatjana venekeelse ja eesti toimetuse heaks. Üks minu ülesannetest tolle asutuse töötajana oli tutvuda öö jooksul erinevatest riikidest helisalvestiste näol laekunud korrespondentsiga. Panin kõrvaklapid pähe ja kuulsin Karassev-Orgusaare häält järsku – nagu kuulipildujast – teatamas talle (heas mõttes) omase veidi metalse häälega: “Nagu kirvehoop tuli teade Jüri Kuke surmast!”.
Karassev-Orgusaare tehtud järelhüüe poliitvangistuses näljastreigi korraldanud professor Jüri Kukele lasti eetrisse Münchenist 30. märtsil 1981. Nüüd on vanameister – üks kõige andekamatest eesti filmimeestest üldse - ja ilmselt ka raadio alal töötanud isiksustest – ise Kuke juurde läinud.
Mingi osa sellest, mis läks eesti filmikunstile ja Eestit okupeerinud NSV Liidule VGKO näol suuresti kaotsi – kogu filmilavastaja potentsiaal, mis hüljati pärast filmi “Lindpriid” keelustamist – see leidis enesele vähemalt teatud koha Vaba Euroopa raadios. VGKO: nii kirjutas ta raadioaastatel ise oma nime lühendatult ja sellest kujunes tol ajal praktiliselt tema pseudonüüm.
Mehel oli haruldane anne – talle tuli anda lihtsalt võimalus suu avamiseks. Tuli vaid anda voli vabadusest, ajaloost, ülekohtust ja veel tuhandest asjast rääkimiseks. VGKO polnud üksnes tipptaseme dramaturg ja erudeeritud mees. Tal oli ka suurepärase, osalt sonoorse ja osalt teritatud “raadiopärase” hääle ning intuitiivselt suurepärase diktsiooniga.
Helgi Erilaiu kohta on öeldud, et kuulaja justkui satuks koos temaga sellesse kohta ja aega, mida ta parajasti kirjeldab. Sama kehtis ka Karassev-Orgusaare suhtes. VGKO kui enesekindel vana kooli inimene ei teinud fataalseid vigu. Ta ei vuristanud nagu loeks ravimireklaame, ega kartnud pause. Ta rakendas häält vahelduvalt ning sugestiivselt, viitsides suulihaseid valitseda. Jätame hüvasti mehega, kes ei kapituleerunud pärast filmilavastamise õigusest ilmajätmist. Ta otsis lihtsalt üles järgmise parima aseaine, suutes panna eesti auditooriumi “nägema” läbi eetri, kõrvade kaudu.
Kunagi tulevikus leiab VGKO kindlasti enesele koha Eesti ajaloos, kuid praeguseks jääb ta meie pooleldi unustatud ja võõrsil elama sunnitud, kui mitte just hüljatud ja ülekohtuselt kannatanud pojaks, kes varasemate eesti meeste arhetüübi moodi ei teinud hoopidest kuigi palju välja, närides end selle asemel lihtsalt elust läbi.
Filmidel nõukogude pitser
See ajakirjanik, ajaloolane, filmilavastaja ja publitsist – see võitlejatüüp – sündis 14. detsembril 1931 Tallinnas, Jaan (Joann) Orgusaare pojana. Pärast isa surma läks koos emaga elama Siberisse. Õppis Tomski Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja kirjandust, töötades seejärel Tomski oblasti teleraadiokomitee korrespondendina. Karasjov (Venemaale jõudnuna võeti kasutusele see nimevorm ja lahkunu kasutas seda ka hiljem, kui ta juba tagasi Eestis oli) jätkas õpinguid 1959–1965 eliitkoolis: Moskva Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis filmikriitika ja kinoajaloo teaduskonnas. Alates 1960. aastast Sergei Gerassimovi juhendamisel konkreetselt mängufilmirežii alal. Olla olnud üks kinematograafilise teatri loojatest.
Karasjov töötas aastatel 1965–1969 Tallinnfilmis ja 1969–1974 Eesti Telefilmis stsenaristi ja režissöörina, ning 1972–1976 nädalalehes Sirp ja Vasar filmitoimetajana.
Siinkirjutajale pole 1944. aasta pagulaste pojana VGKO filmid alati kontimööda, kuid samas on – arvestades kohta, ajastut ning olusid millesse ta sündis – ka arusaadav miks tema filmilooming tegeles Eesti ajalooga suuresti sotsialistliku prisma või siis raamistuse kaudu. Ta filmide loetelu on pikk - “Eelkäija”, “Pööripäev” ehk “Inimmassid ajaloo mängukannina”, “Väejuht”, “Sepikoda”, “Uus aeg”, ja “Rasked aastad”.
VGKO poeg Tarah on kirjutanud sellest, miks tema isa sattus pehmelt öeldes ebasoosingusse okupeeritud Eestis: “Pööripäev” näiteks andis mõista Nõukogude tankide roomikute kolina saatel ja operaatori pealesõitudega, et 1940 aasta “rahvarahutused”, kus peategelased mundris ja relvastatud, polnud mingi “referendum”, vaid EW okupeerimine.
Kõik see kulmineerus “Lindpriide” n-ö tuleriidale saatmisega. Selle mängufilmi saatust on kommenteerinud näiteks Küllo Arjakas (TMK 2007-1), Karasjovi lähedane kolleeg Enn Säde, aga ka teised. Miks filmiga nii tehti, jäägu teiseks korraks. Kõnesolevat teost oli vaja näidata eestlastele ja paljudele teistele just tollal, kuid seda ei lubatud. Ülekohtuse ajaloo ja vastutuse osas on Eesti ju sageli ikka veel ütlematajätmiste riik.
Oma kuvandite juurde jäänud VGKO ei soovinud mängida kaasa ei sotsrealismi liivakastis ega lavastuses “ülistame nomenklatuurseid superkangelasi”, valides oma süžeed ise. Ta ei teeninud sellega boonuspunkte nende hulgas, kes püüdsid ENSV igas struktuuris karjääri teha. Eesti jonnil ja oma peaga mõtlemisel oli valus isiklik hind. Terves suures Nõukogude filmikultuuris on “riiulifilme” olnud muidugi veel ja veel, ega VGKO polnud ainus põlu alla sattunutest.
Mais 1976. aasta Cannes'i filmifestivalil palus Karasjov prantsuse võimudelt poliitilist varjupaika. Selle asemel, et saada pühenduda loomingule, tuli nüüd mõlemal pool raudset eesriiet kulutada energiat sellele, et näitlejast abikaasa Ene Rämmeld ja poeg Tarah pääseksid Eestist Prantsusmaale, mis sai teoks alles viis aastat hiljem.
Aastatel 1981–2000 tegi Karassev-Orgusaar kaastööd raadiote Vaba Euroopa ja Vabadus eesti- ja venekeelsete saadete tarvis, esinedes sellele lisaks nii prantsuse- kui ka pagulasajakirjanduses.
Pariisis asus VGKO uuesti käsitlema 1939-1940 aasta NSV Liidu poolt Eestis toore jõuga läbi viidud režiimimuudatust ja teisi teemasid, nüüd juba tsensuurivabalt. See kajastus tema raadiovestete sarjas “Mõtisklusi ja tähelepanekuid”. Eesti Rahvusfond Stockholmis avaldas osa nendest lugudest neljas taskuformaadis välja antud, kuid Eestis eneses liiga vähe tuntud raamatutes „Molotov ja meie”, „Molotov, Vorošilov ja meie”, „Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie”, ning „Ždanov ja meie”. Julgen soovitada neid rariteetseid teoseid igale inimesele, kes on valmis sisse elama sellesse, mida Karl Selter näiteks 1939. aasta Kremlis kogeda võis, kui Molotov ja Stalin asetasid kinganina Eesti kõrisõlmele baaside lepingu asjus. Lisaks jutustamisvõimele oli VGKO-s ka paras annus empaatilist psühholoogi. Vähesed on osanud õhustikku luua sama autentselt kui lahkunu.
Filmi “Lindpriid” materjalid tegelikult küll pääsesid. Seda näidati lõpuks pärast Eesti riigi taastamist nii siin kui Prantsusmaal, kuid valel ajal, kontekstist väljas ja liiga hilja. Prantsusmaal menukalt, tuleks lisada. See siis tagantjärele suureks tunnustuseks, aga samas ka nagu saatuse nöögiks. Filmist on valminud eestikeelse versiooni DVD, teised keeled ootavad oma järge.
VGKO korraldas Pariisis Eestit tutvustavaid üritusi ja osales Prantsusmaal ning mujal korraldatud Eesti Vabariigi taastunnustamist nõudvais poliitilistes aktsioonides. Valiti
1989. aastal Eesti Kongressi liikmeks ja esindas Eesti Komiteed Prantsusmaal. Oli Eesti Vabariigi õiguste kaitse komitee asutajaliige ja kaaspresident. Eesti Kinoliidu liige 15. jaanuarist 1971 (kustutatud nimekirjast 1976, taastatud 2007). 8. aprillil 2011 anti talle Eesti suursaatkonnas Pariisis kätte Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Pole midagi parata, et Karasjovi filmilooming sündis nõukogude kammitsais ja kandis kõikide tema ridade vahele kirjutamise püüete (aga ka otseütlemiste) kiuste oma aja ja ruumi pitserit. Hilisematel aastatel sai ta pühenduda töö tegemisele sini-must-valge Eesti heaks juba takistusteta ja frontaalselt.
Ostis raamatuid, aga mitte riiuleid
„Oleks“ on paha poiss, kuid siinkirjutajat jääb raskelt kummitama mõte: milliseid loomingulisi tükke oleks mu ametivend Karassev-Orgusaar teinud, kui ta oleks saanud tegutseda vabas Eestis? Või kui NSV Liit ja okupatsiooniaegne Eesti oleks olnud teistmoodi kohad, kui nad tegelikult olid? Temast jääb veel väga palju huvitavat jutustada.
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar jäi väärikaks, ka kui elu mängis talle vingerpussi. Ta oli tugev isiksus ja andis elujõudu nii enesele kui ka teistele. Noortele inimestele oleks ta äkki andnud nõu sihtida suurelt ja saada pidevalt paremaks iseendaks.
Ammuste aegade tagune Hollandi filosoof Desiderius Erasmus armastas ütelda, et kui leidub raha, siis ostab ta raamatuid ja kui midagi üle jääb, siis riideid ja toitu ka. Sellisena jääb Vladimir mulle meelde. Ümbritsetuna vertikaalsetest raamatuvirnadest oma Pariisi korteris, kus vestlesime maast ja ilmast läbi pika öö. Raamaturiiulite ostmise peale tuleb ju raha kulutada!
Suurmehena väärib lahkunu seda, et kogu Eesti õpiks teda paremini tundma ja jätaks ta meelde.
Pariisi tuntud Père Lachaise'i kalmistu krundi hind ilma monumendita ehk hauakivita pidavat maksma ca. 14 000 eurot. See on reaalne lahendamist vajav küsimus! Paljudele inimestele oleks hea teada, et Pariisi külastades eksisteerib kindel paik, kuhu on võimalik lilli panna Karassev-Orgusaarele.
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaart jäävad leinama omaksed Prantsusmaal, tema suguseltsi liikmed Eestis ning paljud sõbrad ja austajad ümber maailma.
