Karl Ristikivi igavikulised vallatused

Peamiselt eepikuna tuntud Karl Ristikivi ainus luulekogu “Inimese teekond” ilmus 1972. aastal Lundis, kodumaal aga alles 1990. Nüüd on trükivalgust näinud teose täiendatud, esinduslikult kujundatud väljaanne.

##Raamatu spirituaalne kulminatsioon on kätketud ridadesse: “Maarja, millal sa käisid me maal (---) Millal sa andsid talle oma nime?” (Lk 15) Vastust me teosest ei leia, küll aga näiteks Tallinna Dominiiklaste kloostri rõskest kapiitlisaalist... Ent – samas luuletuses figureerib ka drüaad (puus elav nümf). Kristliku ja antiik-sümboolika kummaline lõimumine loob teoses teatava disharmoonia, teisalt on see aga võluvalt originaalne.

“Inimese teekonna” eriline magneetiline lummus läbi kümnendite (mõeldagu 1970-ndatel ringelnud masinakirjakoopiatele) on seletatav ehk asjaoluga, et metafüüsilised pürgimused selles põimuvad puhtlihalike himudega (“Viin on klaasis, käsi on soe, / homme ja ülehomme ei loe”, lk 12).

Ristikivi inimesekontseptsioon kõlab kokkuvõetult nõnda: “Kes olen mina, et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?” (lk 55). Autor vaatleb inimest sub specie aeternitatis. Ilmsiks tuleb inimese tühisus ja jõuetus igaviku palge ees. On tajutav Ristikivi hingesugulus prantsuse filosoofi Blaise Pascaliga, kelle kuulsa määratluse järgi polevat inimene muud kui mõtlev rookõrs (un roseau pensant). Teoses kohtame Johannese ilmutusraamatu sümboolikat (“raamat, mis jäi suletuks viiendast pitserist peale”, lk 47), samuti teisi piibelliku algupäraga kujundeid (“nelikümmend aastat kõrbes”, lk 61).

Rõõm ja tõsidus

Pastišid on eesti kirjanduses väheviljeldud žanr. “Inimese teekonnast” leiame üheksa eesti kirjaniku stiilijäljendusi. Üks tänuväärsemaid jäljendusobjekte näib olevat Ernst Enno, kelle ainulaadset uinutav-loitsivat stiili on hiljemgi imiteeritud, kas teadlikult (Karl Martin Sinijärv kogus “Neid vigu me ei korda”) või spontaanselt (Doris Kareva). Ristikivi meisterlikkus seisnes oskuses olla ühtaegu nii nukralt igavikuline kui ka tekstuaalselt vallatleda. Ta intertekstuaalne võrgustik on punutud antiikmütoloogiast, kristlusest, eesti luuleklassikuist, lööklauludestki (“Clementine”). “Inimese teekonna“ kompositsioon ja dünaamika meenutab kristlikku kirikuaastat, milles ülim rõõm (jõulud) vaheldub meditatiivse tõsidusega (kannatusaeg).

Nukker tõdemus

Kogu kuulsamaid luuletusi on muidugi V osa tsüklist “Fantaasia g-moll”, millest leiame Tõnu Tepandi põlistatud Arkaadia-motiivi: (“Minagi olin Arkaadia teel, / kuigi ma sündisin saunas”, lk 37). Rõhutagem siinkohal minevikuvormi: olin. Seega on teose dominantne luuletus kantud resignatsioonist – nukrast tõdemusest, et apogee, elu spirituaalne kõrgpunkt on möödas (“Aga ma tean, et kaotasin käest / tee juba enam kui ammu”, lk 37).

Ristikivi geniaalsus peitus oskuses mitte salata inimese lihalikku, ehk isegi hedonistlikku alget, ning poetiseerida seda stilistiliselt kongeniaalselt (st rahvalikus laadis), muutumata seejuures labaseks. Kuid domineerima jääb “Inimese teekonnas” ikkagi ajatu, igavene ja sakraalne.