Muidugi võib pikalt diskuteerida teemal, kas kiiruse ületamine on ikka nii suur patt, et selle eest üht ministrit nüüd juba nädalajagu hurjutada ja lausa tagasiastumiseni viia. Sest kes meist poleks kiirust ületanud? Julgen küll tunnistada, et mina olen, ja usun, et seda on teinud väga paljud juhtidest. Praegu mul rikkumisi pole olnud, kuid eelmisel aastal oli neid kaks. Ma ei ole selle üle uhke, kuid samas pole seda kunagi ka salanud. Ei politsei ega oma sõprade ees. Erinevalt justiitsministrist, kes avalikkusele lihtsalt valetas, kui teatas, et kehtivaid rikkumisi tal pole. Oli küll, lausa kaks tükki. Ja koos varasemate aastatega kokku 23.

Sain juhiloa omanikuks 1990. aastal, sealtpeale olen pidevalt sõitnud, seega on mul sõidustaaži 12 aastat. Tean täpselt, milline on tahtlik kiiruse ületamine ja milline mitte. Linnas sõidavad kõik keskmiselt 60 kilomeetrit tunnis ja kes liigub aeglasemalt, on kaasliiklejate silmis lihtsalt jobu. Ka maanteel sõidab enamik juhte kuni 20 kilomeetrit lubatust kiiremini. Seepärast peab avalik arvamus liiklushuligaanideks eelkõige just neid, kelle kiiruseületus on nimetatud arvust suurem. Rääkimata neist, kes keeravad autorooli alkoholijoobes.

Ma ei õigusta ühtegi rikkumist, kuid täiesti väär oleks õigustada tahtlikke rikkumisi. Vaheri sooritatud 134 kilomeetrit tunnis 90 kilomeetri sõidutsoonis on päris kindlasti tahtlik rikkumine. Seepärast on Vaheri “nimetatud kaasus” – täpselt nii ta selle kohta ise ütles – igati taunitav. Just seepärast, et ta valetas ja tahtlikult seadust rikkus. Uskumatu oli ka ministri õigustus, et tegu polnud teenistusalase, vaid hoopis erasõiduga. Minister ollakse 24 tundi ööpäevas, mitte valikuliselt siis, kui parasjagu ise tahetakse või õigemaks peetakse.

Tunnistanuks Vaher oma rikkumisi kohe, poleks avalikkuse õiglustunne riivata saanud ning kära tema isiku ümber oleks paari päevaga vaibunud.

Mulle soovitas politsei kunagi gaasipedaali alla telliskivi panna, nüüd julgen sama soovitada Vaherile.